Konn Keset Kööki

Pirnid, täitsa päris eestimaised pirnid, meile sattus neid kogu kastitäis. Ma panin neid liiga vähe koogi sisse. Soovitan kogu toorjuustu pirnitükke, või miks mitte püreed, täis toppida. Minu koogile oli kindlasti rohkem pirne vaja, et pirnikoogi nime välja teenida.  Mul oli suur soov teha põhi lilla, arooniatega. Küpsetamata tainas tuli niiiii ilus lilla, aga kuumus segas kõik ära. Natukene lillakat alatooni jäi, aga mitte nii nagu pidi. Õnneks arooniate kasulikkus äkki ikka sisse jäi, niipalju kui kuumus alles jättis. Võib-olla natukesekene on taignas maitsetki tunda.  Nii et pirnide- ja arooniatega koogist sai lihtsalt niisama juustukook.  Vaja läheb : Põhi 80 g arooniapüreed 150g toortatrajahu 30 g pruuni rafineerimata roosuhkrut 60 g võid Täidis 400 g toasooja toorjuustu 1 tl vaniljepastat 30 g pruuni rafineerimata roosuhkrut 2 dl vahukoort 2 muna pirne Põhja jaoks purustasin esmalt külmutatud arooniad ja näppisin selle seejärel jah

Sügisene õunauputus nõudis oma osa. Valituks saigi see retsept just sellepärast, et sinna läks õunu ikka sisse ka, mitte et üks õun ja ongi õunakook. Võtsin neid õunu, mis meil oli. Ei olnud need ei väga hapud ega magusad. Suhkrut panin vähem, oleks võinud veel vähem panna. Selles see asi oligi, et ahjust välja võttes ääri nakitsedes tundus, et ikka liiga magus kook. Õnneks olin turul käinud ja oli veel pakk hapusid vaarikaid ka. Muist panin katteks ja ülejäänud tegin kõrvale toormoosiks. Kõige mõnusam osa ongi see toormoos selle karamellikastmega. Õunakook jäi lihtsalt kõhutäiteks kõrvale.  Ah mis ma lobisen, väga mõnus sai! Õunte kogust ma ei mõõtnud, vaid tegin suure kausitäie. Õunamahla, nagu retseptis nõuti, mul ka polnud, võtsin hoopis samapalju vett ja tilgutasin sinna sidrunit sisse. Võib ka lihtsalt vett (või piima) panna, aga siis peaks sooda asemel küpsetuspulbrit kasutama või sidrunhapet juurde panema. Mina lisasin suhkru kõige viimasena, kuna võtsin enne

Küsides, mis kooki ma teha võiks, saan tavaliselt vastuse, et toorjuustu. Seekord ma jätsin selle osa vahele ja küsisin kohe, et mis toorjuustu kooki soovitakse. Vastuseks sain maasikad ja kookose. Valge shokolaadi ja küpsetamatuse valisin ise juurde. Mõni aeg tagasi otsustasin ma loobuda palmiõlist. Esiteks ei kasuta ma ju ise seda kunagi toiduvalmistamise juures ja teiseks tunduvad tiigrid ja orangutanid ise palju nunnumad kui palmiõli sisaldavad tooted. Siiamaani oli see otsus väga lihtne, kuna kodus kasutan ma ikka algseid tooraineid ja näiteks toortatrast või kodujuustust seda ei leia. Küll oli keeruline seista küpsiseleti ees ja leida endale hea koogipõhjamaterjal. Jah, võib tõesti küpsised ka ise teha, kuid ma olin selleks liiga laisk. Ühe korra ma tõesti olen teinud ja vorminud ilusad täisteraküpsised, need siis ära küpsetanud ja siis jälle ära purustanud, et neist jälle uus asi vormida. Tundus nüri. Las teised teevad seda. Igatahes seisin ma seal riiuli ees ja muudkui

Koogid sünnivad kahel viisil. Võib olla, et külalised tulevad, aga võib ka olla, et kapis lihtsalt seisab miski ja hakkab juba varsti halvaks minema ja sellest oleks kohe vaja kook teha. Seekord oli see teine versioon. Nimelt toorjuust. Teadsin, et tahan teha toorjuustuga kooki, mida saaks ka edukalt festivalile kaasa võtta. Ega neid ausalt öeldes väga palju ette ei tulnudki. Tume kiht : 200g tumedat shokolaadi 50g võid 150g pruuni rafineerimata roosuhkrut 2 muna 70g toortatrajahu Hele kiht : 400g toasooja toorjuustu 70g suhkrut 1 muna umbes 15g kartulitärklist mustikaid Sulatasin või ja shokolaadi veevannil ja lisasin suhkru. Kloppisin munad kahe supilusikatäie veega (sest retseptis oli nii, ma ei tea miks seda vett vaja oli. Enam ei paneks, sest põhi jäi natukene kleepuv) lahti ja segasin shokolaadisegu hulka. Viimasena lisasin jahu ja segasin kõik ühtlaseks. Määrisin lasagne vormi võiga ja katsin ühtlaselt seguga. Heleda kihi jaoks vahustasin e

Eelmise nädalavahetuse kolmas pohlakook.  Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama algusest. Kord otsustasin ma mitte osta tooteid, mille sees on palmiõli. Palmiõli iseenesest ei ole halb ja ma söön väga hea meelega palmiõliga tooteid, kui need minu kätte sattuvad (sest need on ju maitsvad). Ise aga ma enam ei osta. Ühesõnaga, palmiõli ise ei ole halb, see võib isegi väga hea olla. Probleem on selle odavuses ja selles, et õlipalmiistandusi rajates võetakse maha vihmametsi ja hävitatakse palju elupaiku ja liike. Nii et kui saab teisiti, siis võib ju proovida. Igatahes. Selle koogi jaoks pidin natukene silma kinni pigistama. Esiti läksin poodi ja unustasin kommid. Siis saatsin elukaaslase poodi otsima midagi võimalikult palmiõlitut ja võimalikult iirise sarnast. Ta tuli tagasi lehmakommidega, kus oli ainsana lisaks palmiõlile ka muud. Nii et kook lehmakommidega. Uuesti tehes lõikaksin ma äkki kommid kuueks lõikamise asemel kolmeks, siis oleks maitse mõnes kohas rohkem kon

Teine pohlakook sündis sellepärast, et me esimest nii usinalt sõime. Tühjade kätega matkale minna ju ei saa. Samuti ei saa matkal süüa kooki taldrikult, nii et see pidi olema midagi näpuvahelt söömiseks. Algselt tahtsin panna sinna sisse kuivatatud jõhvikaid, kuid poodi me ei jõudnud ja nii tuli jälle pohlavarude kallale minna. Rosinaid ei saanud sisse panna sellepärast, et tahtsin kooki pakkuda ka sõbrale, kes rosinaid üldse ei salli. Sisse said täpselt need asjad, mis riiulilt vastu vaatasid. Sai selline hea matkane kook, esmalt see näpuvaheltsöömise boonus ja teisalt hea ja toitev. Kook päris krõbe ei jää, st mina oleks ehk veidi krõbedamat tahtnud, aga matkalised just hindasid positiivselt selle mahlasust. Vaja läheb : 2 muna 50g võid 23g linaseemneid 15g (kooritud) kanepiseemneid 25g mandlilaaste 100g neljaviljahelbeid 75g toortatrajahu 3 spl pruuni rafineerimata roosuhkrut 40 g valget shokolaadi 75 g külmutatud pohli kaneeli Munad vahustasin koos

Nädalavahetus möödus kolme pohlakoogi tähe all. Neist esimene, ehk siis see sama, sai minu meelest kõige parem. Pohl iseenesest on selline mari, et väga niisama ma seda süüa ei armasta. Samas pohlamoosiga soolas toitu sööks küll ja küll (ainult et mu enda pohlamoosid kipuvad mõrud tulema). Smuutidesse panna sobib ka, aga kõige paremini ikkagi kookidesse. Eriti mõnus on võtta sügavkülmutatud marjad. Üldiselt ma ei puhastagi pohli enne, vaid suskan kohe sügavasse. Nii on pärast kõige lihtsam puhastada - peotäie kaupa marju, mis ei määri. Ainult natukene teevad käed külmaks, kui väga pohlast kooki tahta teha. Kook oli planeeritud küll metsa kaasa võtmiseks, aga tuli nii hea, et sõime pool kohe kodus ära. Vaja läheb : Puru 100 g kookoshelbeid 1.5 dl pruuni rafineerimata roosuhkrut 1.5 dl toortatrajahu 100 g võid sool Põhi 100 g toasooja võid 1 dl pruuni rafineerimata suhkrut 1 muna 120 g maitsestamata jogurtit 1 tl küpsetuspulbrit 2.5 dl toortat

Kogustega on sel korral sedasi, et kuna mu tütar mind hirmsasti aidata tahtis, siis said need väga umbkaudsed. Mõnda on kindlasti rohkem ja mõnda kindlasti vähem. Muna-keefirisegu "vahustasime" vana käsivahustajaga - elektri kokkuhoid ikkagi. Kui aga produktiivsuse koha pealt vaadata, siis eks me pigem rohkem segasime. Käsitsi vahustamine on küll maru vahva, kuid väikese lapse käed küll muna ise vahtu ei saa. Kook maitse poolest oleks vajanud vähem suhkrut ja ehk hapumaid marju. Mina pidin kõrvale tegema ühe punasõstrazelee lahti ja seda koogile määrides oli küll päris hea. Kirsse polnud nii muidugi eriti tunda.  Vaja läheb : 2dl toortatrajahu 1dl kerajahu 0.5dl mandlijahu 1.5dl pruuni rafineerimata roosuhkrut küpsetuspulber 0.5tl soodat 3spl sulavõid 1 muna 2dl keefirit 0.5tl vaniljepastat kirsid (minul olid külmutatud) lusikajagu suhkrut Kuivained segasin omavahel läbi. Sulavõi vahustasin koos muna, vaniljepasta ja keefiriga ühtlase

Esimest korda ma tegin kräsupead kuskil teismelisena, ma arvan. Mu ema ostsis selle jaoks kas liiga paksu või liiga vedela hapukoore (sest üksikasjad ju päris meeles pole) ja sellest ei tulnud midagi välja. Muud ma ei mäletagi, ainult seda, et hapukoor oli täiesti vale ja ma nutsin tükk aega. Rohkem ma polegi seda küpsetanud, kuniks siis nüüd. Vahepeal me oleme pattu teinud ja ostnud Selveri kräsupead, sest see maitseb nii hästi (kuigi sisaldab liiga palju kõike, mida seal olema ei peaks. Ausalt, see koostisosade nimekiri on niiiiii pikk). Otsustasin teha pool kogust. Etteruttavalt võin öelda, et ma ei kujuta ette, kui suur see terve kogus siis on (ilmselgelt kaks kord suurem, ma tean küll). Poolest kogusest tuli ilus koogitäis. Samuti ei viitsinud ma kahte plaati küpsetada ja sellepärast tegin kõik ainult kakaoga (sest kakao on nii hea!) ja otsustasin, et purustan kõik ära ja päris põhjamoodi asja ei tulegi. Muidugi ei mõelnud ma sellele, et siis ma ju tegelikult ei tee lihtsalt

Mustikas on üks imelik asi - metsas otse põõsast noppides on tal nii hirmus palju imelist maitset, aga moosi sees või koogis või kuskil mujal... vahepeal ikka natukene maitset viskab, aga see pole üldse see. Ilmselt on asi sääskedes, kes metsas mustikasööjaid söövad. Selle keeksi juures on kaks peamist asja. Esiti tahtsin ma kaerajahu katsetada. Teiseks panin ma niiii palju mustikaid, et ikka mustikamaitset ka oleks. Olgu, kolmandaks tahtsin teha lihtsalt tavalist mustikakeeksi, aga välja tuli täitsa teistmoodi. Täitsa teistmoodi ja palju parem. Kaerajahust ei ole ma enne midagi teinud. Härra guugl teatas, et jahu seob keskmisest vähem vett ja tainas jääb vedelam. Selge. Igaks juhuks panin seekord toortatrajahuga pooleks, sest see seob jälle natukene rohkem. Tähendab, alguses panin pooleks ja siis viskasin igaks juhuks veel pool detsiliitrit kaerajahu juurde. Vaja läheb : 2.5 dl kaerajahu 2 dl toortatrajahu 200g sulatatud võid 1.5 dl pruuni rafineerimata roosuhkrut

Kord kingiti mulle sünnipäevaks kookosjahu. Täiesti geniaalne kingitus, sest mulle meeldib küpsetada ja mulle meeldib üldiselt uusi asju katsetada. Kookosjahust ei teadnud ma mitte midagi. Esialgu leidsin internetist mingi retsepti, mida ma proovisin, kuid millest ei tulnud midagi välja. Sinna see jahu esialgu jäigi. Läks aega, kuniks ma natukene jahude iseloomu õppima asusin ja aru sain, et sest pole vaja midagi karta. Niisiis proovin ma seda paigutada igasugustesse erinevatesse küpsetistesse. Seekord siis siia. On neid, kes maitsevad toitu ja saavad kohe aru, mis jahu on kasutatud, aga mitte mina. Nii et minu meelest tuli see lihtsalt päris hea. Ütleks, et lausa jahuvaba. Teine kord ma paneks vähem kookosjahu, näiteks poole võrra. Või jätaks kakao üldse ära, sest lõpptulemus võiks olla mahlasem, kui see, mis mul välja tuli. Maitse poolest jällegi hea. Vaja läheb: 200g tumedat shokolaadi 200g võid 4 muna 2 dl pruuni suhkrut umbes 1dl kakaod 100g mandlijahu 100

Kohupiimakooke kui selliseid on nii palju erinevaid ja ometi on nad kõik üsna samasugused. Kohupiimakoogi isu korral lehitsen ma enamasti kõik oma kokaraamatud läbi ja siis sirvin veel internetti tühja pilguga ja ootan, millal inspiratsioon tekkib. On harvad juhud, kui ma kõigepealt valin koogi ja siis lähen alles poodi. Enamasti ma vaatan, mis kodus on ja sellest midagi ka kokku keeran. Just kokku keeramine on õige väljend, kuna ma võtan küll mõne retsepti aluseks, aga siis muudan seda nii palju, et ega sest suurt järele jää. Vähemalt pooltel kordadel oleks pidanud midagi teistmoodi tegema. Nii ka seekord. Näiteks võiks põhja jaoks panna võid ikka rohkem. Põhi peaks jääma ikka rohkem taigna kui jahu moodi. Minu oma varises täiesti laiali. Olid ajad, kui ma aint selliseid jahupõhjaseid kooke ahjust välja võtsingi. Nüüd olen ikka üsna mitu korda ka õigesti saanud, kuid seekord ebaõnnestus jälle. Ei ole hullu - maitse oli sellegipoolest täitsa mehka. Seekord oli isegi kookosjahu