Konn Keset Kööki

(Jah, jälle kassikook. Kui aus olla, siis eelmine oli lihtsalt selle peaproov) Etteruttavalt võin öelda, et suurem sai liiga magus. Kõige suurem viga seisnes ilmselt selles, et põhjadeks said blondie'*. Esiti oli viga sellepärast, et ma polnud varem blondiet teinud ja ega ei teadnud ka päris hästi, et mis see endast kujutab. Teiseks sellepärast, et see on nii magus! Kolmandaks sellepärast, et ma üldse ei mõelnud, et tahenenud shokolaaditükke on ju hiljem halb lõigata. Lisaks said vahele pandud maasika- ja mustika toormoosid, mis on oma olemuselt hirmus vedelad. Ma küll agardasin neid veidi tahkemaks, kuid kook vajus ikka süües laiali. Toorjuustuse vahekihi tegin ma ehk ka ikkagi liiga magusa. Ega tal tegelikult muud häda polnudki, lihtsalt hirrrrmus magus. Mõru musta kohvi kõrvale ehk täpselt paras tükk. Teise tordi peaproov oli argipäevatort . Nimelt oli mõttes teha miski selline tort, mida aastane laps saaks süüa, ilma et suhkrumürgitust saaks (nagu see teine, eks)....

Ega see teab mis tort ole. Igatahes tordi moodi. Ma mõtlesin, et ei kirjuta seda üldse siia, aga...  ehk on kellelgi vaja kiiresti mingit tordimoodi moodustist. Tegemine aega ei võta ja ehk annab natukene pidulikuma tunde argiõhtule või suudab pehmendada pidupäeva unustamise pahameelt. Kuna tegin väikses vormis, siis sai see samamoodi lihtsa vaevaga ka kõik ära söödud. Tahtsin lihtsalt proovida, kas  kräsupea põhja saab banaaniga ka teha ja kas seda siis saab ka edukalt tordipõhjana kasutada. Vastus on, et jah, saab ilusti. Kui juba põhi oli tehtud, siis ega seda minema visata ei saa. Sulatasin natukene marju ja segasin koos agaavisiirupiga hapukoore sisse. Ega seal koguseid ei olegi, tegin maitse järgi. Kokku tuli umbes pool purgitäit (ja antud juhul ei räägi ma sugugi kolmeliitristest purkidest vaid tavalisest moosipurgist) segu. Küpsetasin 16 cm läbimõõduga lahtikäivas vormis pool kräsupea põhjast. Vaja läheb : Põhjaks 1 muna 1 banaan 1.5 dl toortatrajahu ...

Väidan, et ei oska torte teha, ent siiski muudkui teen... Ühel päeval läksin Kardemoni (meie kass) õue laskma ja leidsin ukse eest ühe suure kõrvitsa. Ega see päris ootamatult ei tulnud, ma natukene olin küsinud siit ja sealt, kuid ettehoiatamata ja tore üllatus oli see sellegipoolest. Nii sai tolle päeva õhtuks pool sügavkülmast (mis tühjaks juba söödud oli) kõrvitsat täis. Teise poole täitsin päev hiljem mõne kilo külmutatud mustsõstardega. Just nende kahe täitmise tõttu ei olnud ka väga keeruline välja mõelda tordi sisu. Küll pidi sest saama kohupiimatort, kuid kohupiimapakid saabusid koju juba vanadena (ma alati vaatan kuupäeva, aga unustan ühe korra ja saan kohe halvaks läinud asjad!). Niisiis pidin uuesti külmkappi vaatama ja uue lahenduse leidma - hapukoor. Siiski olin ma kinni selles kohupiimaidees ja hapukooremaitset ma ei tahtnud. Sellepärast saigi see kakao, shokolaadi ja piparkoogimaitsete taha peidetud. Pealegi on ju jõuluaeg kohe käes ja kõrvitsagagi sobivad need mai...

Teisisõnu kutsun ma seda torti kolme eluringi tordiks, kuna just nii vanaks sai selle tordi saaja. Ma mäletan, et päris väikesena ma väga armastasin igasuguseid torte. Seejärel ma päris pikka aega ei söönud üldse torte, sest need olid nii magusad, et ajasid mul südame pahaks. Alles nüüd, kui ma esimest korda elus tegin võikreemi, sain ma aru, et asi ei olnudki tortides vaid just võikreemis. Sellest hoolimata tuli tort täitsa hea. Põhjad küpsetasin kaks õhtut enne, et päev enne saaks rahulikult torti kokku panna ja kaunistada, et õigel päeval oleks tarvis ainult kapist välja tõsta. Plaan oli, et tuleb palju rahvast, seetõttu sai ka tort tummine. Juba väikesest tükist piisas täiesti. Külalisi tuli muidugi poole vähem, sest november ja haigused, nii et viimase tüki sõin täna hommikul. Mis teeb siis viis päeva pärast põhjade valmimist. Tänaseks oli saanud sest täiesti näpu vahelt söömise tort, kuid maitse oli endiselt hea (ja väga magus). Marju oleks jällegi võinud kord...

Biskviit on minu jaoks keeruline. Mul vist pole kordagi õnnestunud teha õiget ja ilusat biskviiti. Tõele au andes ei ole ka isegi väga biskviiditordi fänn, aga aeg-ajalt tuleb mul ikka tunne, et peaks proovima. Igatahes, etteruttavalt võin öelda, et ei õnnestunud ka sel korral. Ma usun, et kui biskviit õnnestuks, siis tuleks sest veelgi parem tort. Jättes biskviidi rahule, siis plaan oli teha arooniatort. Plaan oli, et biskviidid arooniasiirupiga läbi immutades jääks biskviit värviline. Etteruttavalt võin öelda, et biskviit otsustas mitte läbi imbuda.  Lillade biskviitide (vist ei õnnestunud biskviiti rahule jätta) vahele plaanisin valget natukene vanilje-jäätis-shokolaaditükkidega vahekihti ehk siis toorjuust, maitsestamata jogurt, tume shokolaad, pekaani pähklid. See osa vähemalt tuli hirmus hea. Tähendab, kogu tort tuli tegelikult hea, aga mitte selline nagu ma plaanisin.  Biskviidi tegin Küpsetaja käsiraamatu järgi ja ülejäänut ma isegi ei mõõtnud vaid muudku...