Konn Keset Kööki

(Jah, jälle kassikook. Kui aus olla, siis eelmine oli lihtsalt selle peaproov) Etteruttavalt võin öelda, et suurem sai liiga magus. Kõige suurem viga seisnes ilmselt selles, et põhjadeks said blondie'*. Esiti oli viga sellepärast, et ma polnud varem blondiet teinud ja ega ei teadnud ka päris hästi, et mis see endast kujutab. Teiseks sellepärast, et see on nii magus! Kolmandaks sellepärast, et ma üldse ei mõelnud, et tahenenud shokolaaditükke on ju hiljem halb lõigata. Lisaks said vahele pandud maasika- ja mustika toormoosid, mis on oma olemuselt hirmus vedelad. Ma küll agardasin neid veidi tahkemaks, kuid kook vajus ikka süües laiali. Toorjuustuse vahekihi tegin ma ehk ka ikkagi liiga magusa. Ega tal tegelikult muud häda polnudki, lihtsalt hirrrrmus magus. Mõru musta kohvi kõrvale ehk täpselt paras tükk. Teise tordi peaproov oli argipäevatort . Nimelt oli mõttes teha miski selline tort, mida aastane laps saaks süüa, ilma et suhkrumürgitust saaks (nagu see teine, eks)....

Teisisõnu kutsun ma seda torti kolme eluringi tordiks, kuna just nii vanaks sai selle tordi saaja. Ma mäletan, et päris väikesena ma väga armastasin igasuguseid torte. Seejärel ma päris pikka aega ei söönud üldse torte, sest need olid nii magusad, et ajasid mul südame pahaks. Alles nüüd, kui ma esimest korda elus tegin võikreemi, sain ma aru, et asi ei olnudki tortides vaid just võikreemis. Sellest hoolimata tuli tort täitsa hea. Põhjad küpsetasin kaks õhtut enne, et päev enne saaks rahulikult torti kokku panna ja kaunistada, et õigel päeval oleks tarvis ainult kapist välja tõsta. Plaan oli, et tuleb palju rahvast, seetõttu sai ka tort tummine. Juba väikesest tükist piisas täiesti. Külalisi tuli muidugi poole vähem, sest november ja haigused, nii et viimase tüki sõin täna hommikul. Mis teeb siis viis päeva pärast põhjade valmimist. Tänaseks oli saanud sest täiesti näpu vahelt söömise tort, kuid maitse oli endiselt hea (ja väga magus). Marju oleks jällegi võinud kord...

Piparmünt ja shokolaad koos on minu jaoks midagi väga-väga mõnusat. Näiteks meeldib mulle piparmündist kakaod. Seda saab ka kodustes tingimustes väga edukalt teha. Tuleb lihtsalt koos piimaga visata potti soojenema ka piparmünditeepakike või kui purusid ei karda siis lihtsalt vabad ja lendlevad piparmündilehed. Kui teha päris kakaost, millega jääb loomulikult parem, siis tuleb ka see sinna samma sooja piima sisse puistada ja ohtralt segama hakata. Natukene enne piima keema minemist tuleb kogu kupatus tulelt tõsta ja tassi(desse) valada. Kui pakikestega teha on mõistlik need enne valamist juba tassi tõsta, purukesed las lähevad koos kakao endaga. Võib ka piparmündised asjad kohe välja võtta, aga mulle meeldib lasta neil veel natukene settida - nii saab maitse veel mündisem... mmm... Nende piltidega pean ma veel vaeva nägema, st pildistamist meelde tuletama endale. Igatahes, see on see ainuke pilt, mis sest magustoidust tehtud sai. Kuid mitte kakao vaid tort oli ju teemaks. Too...

Jällegi, oleks vaja külla minna, oleks vaja kook teha. Ehk siis tuleb sukelduda internetiavarustesse ja hakata retsepte kokku miksima. Lõpuks tuleb muidugi jälle omamoodi teos. Minu meelest sai maitsemeelelt natukene kirju, aga üks sööjatest hakkas igatahes veidralt mõmisema. Hiljem selgus, et ikka heameelest. Plaan oli teha 200 grammisest tumedast shokolaadist ka vastavate teiste grammidega kook, aga tegemiselt selgus, et terve tahvel oli juba ära tehtud ja alles oli jäänud 125 grammine poolik. Eks tuli siis umbes ümberarvutused teha. Kuna ma olin juba või toasoojenema pannud, siis naksasin sellest mingi osa ära kookoskihi jaoks, nii et eks ühes neist on rohkem, kui kirjas. Kookosjahu pakis oli täpselt niipalju jahu, nii et rohkem panna ei saanud ja ei olnud ka vaja. Näiteks, kui on sügisõhtused ilmad ja tahaks tee kõrvale midagi tummist, siis võib täiesti vabalt selle pealmise kreemikihi ära jätta ja on niisamuti väga mõnus kook. Kreem annab lihtsalt natukene kergust ja natuke...

Biskviit on minu jaoks keeruline. Mul vist pole kordagi õnnestunud teha õiget ja ilusat biskviiti. Tõele au andes ei ole ka isegi väga biskviiditordi fänn, aga aeg-ajalt tuleb mul ikka tunne, et peaks proovima. Igatahes, etteruttavalt võin öelda, et ei õnnestunud ka sel korral. Ma usun, et kui biskviit õnnestuks, siis tuleks sest veelgi parem tort. Jättes biskviidi rahule, siis plaan oli teha arooniatort. Plaan oli, et biskviidid arooniasiirupiga läbi immutades jääks biskviit värviline. Etteruttavalt võin öelda, et biskviit otsustas mitte läbi imbuda.  Lillade biskviitide (vist ei õnnestunud biskviiti rahule jätta) vahele plaanisin valget natukene vanilje-jäätis-shokolaaditükkidega vahekihti ehk siis toorjuust, maitsestamata jogurt, tume shokolaad, pekaani pähklid. See osa vähemalt tuli hirmus hea. Tähendab, kogu tort tuli tegelikult hea, aga mitte selline nagu ma plaanisin.  Biskviidi tegin Küpsetaja käsiraamatu järgi ja ülejäänut ma isegi ei mõõtnud vaid muudku...

Pirnid, täitsa päris eestimaised pirnid, meile sattus neid kogu kastitäis. Ma panin neid liiga vähe koogi sisse. Soovitan kogu toorjuustu pirnitükke, või miks mitte püreed, täis toppida. Minu koogile oli kindlasti rohkem pirne vaja, et pirnikoogi nime välja teenida.  Mul oli suur soov teha põhi lilla, arooniatega. Küpsetamata tainas tuli niiiii ilus lilla, aga kuumus segas kõik ära. Natukene lillakat alatooni jäi, aga mitte nii nagu pidi. Õnneks arooniate kasulikkus äkki ikka sisse jäi, niipalju kui kuumus alles jättis. Võib-olla natukesekene on taignas maitsetki tunda.  Nii et pirnide- ja arooniatega koogist sai lihtsalt niisama juustukook.  Vaja läheb : Põhi 80 g arooniapüreed 150g toortatrajahu 30 g pruuni rafineerimata roosuhkrut 60 g võid Täidis 400 g toasooja toorjuustu 1 tl vaniljepastat 30 g pruuni rafineerimata roosuhkrut 2 dl vahukoort 2 muna pirne Põhja jaoks purustasin esmalt külmutatud arooniad ja näppisin sell...

Küsides, mis kooki ma teha võiks, saan tavaliselt vastuse, et toorjuustu. Seekord ma jätsin selle osa vahele ja küsisin kohe, et mis toorjuustu kooki soovitakse. Vastuseks sain maasikad ja kookose. Valge shokolaadi ja küpsetamatuse valisin ise juurde. Mõni aeg tagasi otsustasin ma loobuda palmiõlist. Esiteks ei kasuta ma ju ise seda kunagi toiduvalmistamise juures ja teiseks tunduvad tiigrid ja orangutanid ise palju nunnumad kui palmiõli sisaldavad tooted. Siiamaani oli see otsus väga lihtne, kuna kodus kasutan ma ikka algseid tooraineid ja näiteks toortatrast või kodujuustust seda ei leia. Küll oli keeruline seista küpsiseleti ees ja leida endale hea koogipõhjamaterjal. Jah, võib tõesti küpsised ka ise teha, kuid ma olin selleks liiga laisk. Ühe korra ma tõesti olen teinud ja vorminud ilusad täisteraküpsised, need siis ära küpsetanud ja siis jälle ära purustanud, et neist jälle uus asi vormida. Tundus nüri. Las teised teevad seda. Igatahes seisin ma seal riiuli ees ja muudkui ...

Koogid sünnivad kahel viisil. Võib olla, et külalised tulevad, aga võib ka olla, et kapis lihtsalt seisab miski ja hakkab juba varsti halvaks minema ja sellest oleks kohe vaja kook teha. Seekord oli see teine versioon. Nimelt toorjuust. Teadsin, et tahan teha toorjuustuga kooki, mida saaks ka edukalt festivalile kaasa võtta. Ega neid ausalt öeldes väga palju ette ei tulnudki. Tume kiht : 200g tumedat shokolaadi 50g võid 150g pruuni rafineerimata roosuhkrut 2 muna 70g toortatrajahu Hele kiht : 400g toasooja toorjuustu 70g suhkrut 1 muna umbes 15g kartulitärklist mustikaid Sulatasin või ja shokolaadi veevannil ja lisasin suhkru. Kloppisin munad kahe supilusikatäie veega (sest retseptis oli nii, ma ei tea miks seda vett vaja oli. Enam ei paneks, sest põhi jäi natukene kleepuv) lahti ja segasin shokolaadisegu hulka. Viimasena lisasin jahu ja segasin kõik ühtlaseks. Määrisin lasagne vormi võiga ja katsin ühtlaselt seguga. Heleda kihi jaoks vahustasin e...