Konn Keset Kööki

Olgugi, et väljas on august on ju suvi kestnud kolm kuud ja see peaks tähendama, et on sügis. Muru on juba ammu kuivanud ja kaselehed langevad juba pikemat aega - järelikult ongi. Siia üks sügisene sibulapirukas ja kaks väikest mustade sõstardega koogikest. Minu meelest said mõlemad väga hirmus head. Vaja läheb: Põhi   1 dl toortatrajahu 1 dl kikerhernejahu 2 dl kaerajahu 2 dl riivitud porgandit 100 g toasooja võid 0.5 tl soola 1 tl küpsetuspulbrit kurkumit Kate viis mõnusat sibulat 1 dl toidukoort 1 dl vett kaks muna supilusikatäis võid praadimiseks maitseks soola ja tilli soovi korral juustu Põhja jaoks tuleb kõik koostisosad kokku segada ja saadud tainas vajutada võiga määritud pirukavormi põhja ja äärtele. Põhi läheb esialgu pooleks tunniks külmkappi tahenema.  Samal ajal saab sibulad tükeldada ja praadida. Mina tükeldasin pisikesteks ja praadisin või ja soolaga mõnusalt pehmeks, nii et hakkasid vaikselt kuldset värvust omandama. Seejärel p...

(Jah, jälle kassikook. Kui aus olla, siis eelmine oli lihtsalt selle peaproov) Etteruttavalt võin öelda, et suurem sai liiga magus. Kõige suurem viga seisnes ilmselt selles, et põhjadeks said blondie'*. Esiti oli viga sellepärast, et ma polnud varem blondiet teinud ja ega ei teadnud ka päris hästi, et mis see endast kujutab. Teiseks sellepärast, et see on nii magus! Kolmandaks sellepärast, et ma üldse ei mõelnud, et tahenenud shokolaaditükke on ju hiljem halb lõigata. Lisaks said vahele pandud maasika- ja mustika toormoosid, mis on oma olemuselt hirmus vedelad. Ma küll agardasin neid veidi tahkemaks, kuid kook vajus ikka süües laiali. Toorjuustuse vahekihi tegin ma ehk ka ikkagi liiga magusa. Ega tal tegelikult muud häda polnudki, lihtsalt hirrrrmus magus. Mõru musta kohvi kõrvale ehk täpselt paras tükk. Teise tordi peaproov oli argipäevatort . Nimelt oli mõttes teha miski selline tort, mida aastane laps saaks süüa, ilma et suhkrumürgitust saaks (nagu see teine, eks)....

Väidan, et ei oska torte teha, ent siiski muudkui teen... Ühel päeval läksin Kardemoni (meie kass) õue laskma ja leidsin ukse eest ühe suure kõrvitsa. Ega see päris ootamatult ei tulnud, ma natukene olin küsinud siit ja sealt, kuid ettehoiatamata ja tore üllatus oli see sellegipoolest. Nii sai tolle päeva õhtuks pool sügavkülmast (mis tühjaks juba söödud oli) kõrvitsat täis. Teise poole täitsin päev hiljem mõne kilo külmutatud mustsõstardega. Just nende kahe täitmise tõttu ei olnud ka väga keeruline välja mõelda tordi sisu. Küll pidi sest saama kohupiimatort, kuid kohupiimapakid saabusid koju juba vanadena (ma alati vaatan kuupäeva, aga unustan ühe korra ja saan kohe halvaks läinud asjad!). Niisiis pidin uuesti külmkappi vaatama ja uue lahenduse leidma - hapukoor. Siiski olin ma kinni selles kohupiimaidees ja hapukooremaitset ma ei tahtnud. Sellepärast saigi see kakao, shokolaadi ja piparkoogimaitsete taha peidetud. Pealegi on ju jõuluaeg kohe käes ja kõrvitsagagi sobivad need mai...

Eelmise nädalavahetuse kolmas pohlakook.  Et kõik ausalt ära rääkida, siis pean alustama algusest. Kord otsustasin ma mitte osta tooteid, mille sees on palmiõli. Palmiõli iseenesest ei ole halb ja ma söön väga hea meelega palmiõliga tooteid, kui need minu kätte sattuvad (sest need on ju maitsvad). Ise aga ma enam ei osta. Ühesõnaga, palmiõli ise ei ole halb, see võib isegi väga hea olla. Probleem on selle odavuses ja selles, et õlipalmiistandusi rajates võetakse maha vihmametsi ja hävitatakse palju elupaiku ja liike. Nii et kui saab teisiti, siis võib ju proovida. Igatahes. Selle koogi jaoks pidin natukene silma kinni pigistama. Esiti läksin poodi ja unustasin kommid. Siis saatsin elukaaslase poodi otsima midagi võimalikult palmiõlitut ja võimalikult iirise sarnast. Ta tuli tagasi lehmakommidega, kus oli ainsana lisaks palmiõlile ka muud. Nii et kook lehmakommidega. Uuesti tehes lõikaksin ma äkki kommid kuueks lõikamise asemel kolmeks, siis oleks maitse mõnes kohas rohkem...

Kogustega on sel korral sedasi, et kuna mu tütar mind hirmsasti aidata tahtis, siis said need väga umbkaudsed. Mõnda on kindlasti rohkem ja mõnda kindlasti vähem. Muna-keefirisegu "vahustasime" vana käsivahustajaga - elektri kokkuhoid ikkagi. Kui aga produktiivsuse koha pealt vaadata, siis eks me pigem rohkem segasime. Käsitsi vahustamine on küll maru vahva, kuid väikese lapse käed küll muna ise vahtu ei saa. Kook maitse poolest oleks vajanud vähem suhkrut ja ehk hapumaid marju. Mina pidin kõrvale tegema ühe punasõstrazelee lahti ja seda koogile määrides oli küll päris hea. Kirsse polnud nii muidugi eriti tunda.  Vaja läheb : 2dl toortatrajahu 1dl kerajahu 0.5dl mandlijahu 1.5dl pruuni rafineerimata roosuhkrut küpsetuspulber 0.5tl soodat 3spl sulavõid 1 muna 2dl keefirit 0.5tl vaniljepastat kirsid (minul olid külmutatud) lusikajagu suhkrut Kuivained segasin omavahel läbi. Sulavõi vahustasin koos muna, vaniljepasta ja keefiriga ühtlase...

Mustikas on üks imelik asi - metsas otse põõsast noppides on tal nii hirmus palju imelist maitset, aga moosi sees või koogis või kuskil mujal... vahepeal ikka natukene maitset viskab, aga see pole üldse see. Ilmselt on asi sääskedes, kes metsas mustikasööjaid söövad. Selle keeksi juures on kaks peamist asja. Esiti tahtsin ma kaerajahu katsetada. Teiseks panin ma niiii palju mustikaid, et ikka mustikamaitset ka oleks. Olgu, kolmandaks tahtsin teha lihtsalt tavalist mustikakeeksi, aga välja tuli täitsa teistmoodi. Täitsa teistmoodi ja palju parem. Kaerajahust ei ole ma enne midagi teinud. Härra guugl teatas, et jahu seob keskmisest vähem vett ja tainas jääb vedelam. Selge. Igaks juhuks panin seekord toortatrajahuga pooleks, sest see seob jälle natukene rohkem. Tähendab, alguses panin pooleks ja siis viskasin igaks juhuks veel pool detsiliitrit kaerajahu juurde. Vaja läheb : 2.5 dl kaerajahu 2 dl toortatrajahu 200g sulatatud võid 1.5 dl pruuni rafineerimata roosuhkrut ...