Konn Keset Kööki

Kui jõuluvana otsustab tuua tordialuse (kas see pole mitte imeline!) ja pohla toormoosi, siis tuleb nad omavahel kokku viia. Mina lisasin võrrandisse veel martsipani (seda mandlisemat), kuid ega see suurt juurde ei andnud. Pigem näevad martsipanitükid lahtilõigatud koogis hoopis pekitükkide moodi välja. Koogi meisterdamisel oli juba väga usinaks abiks ka minu kolmene - näppis tainast, segas täidist, maitses martsipani. Põhi on jällegi kõrvitsakoogi oma. Ma usun, et nüüd ma küllastusin sellest ja järgmisel korral tuleb mingi muu. Vaja läheb : Põhi 100 g võid  4 dl toortatrajahu 2 tl pruuni rafineerimata roosuhkrut veidike soola 1 munakollane 5 sl vett Kardemoni Täidis 500 g ehk purgitäis pohla toormoosi (minul oli juba suhkur seal sees) 200 g hapukoort 150 g martsipani 1 munavalge 2 muna Või näppisin koos toortatrajahu, kardemoni, suhkru ja soolaga ilusaks puruks. Seejärel viskasin hulka ühe munakollase ja natukene vett ning sõtkusin käega taig

 +Mis lõhnaga see on? -Martsipani +Martsipanist pole haisugi (kuigi ilmselgelt hais oli) -Mandlid? +Mkmm Kooki maitstes arvas laps, et selles on hoopis õunad. Ei olnud. Igatahes sai see väga mõnus kook. Eriti mõnus oli see veel soojana. Külmana eralduvad marjade maitsed rohkem ja saab hästi aru, et seal on astelpaju sees. Soojana nad kõik tõesti sulandusid kuidagi martsipaniks. Müstika. Astelpajud olid mul juba ära sulanud ja pohlad ja jõhvikad veel täiesti külmunud. Tegelikult ei saagi seda päris retseptiks lugeda. Põhi sai kõrvitsakoogi oma (ainult et ma unustasin ta enne läbi küpsetada. Ärge unustage, sest läbiküpsetades saab palju parem) ja täidise kohta oskan ma kindlalt öelda ainult kohupiima kogust, sest astelpajumarjad olid mul külmutatud suhkruga koos ja lisatud suhkrut ma ka ei kaalunud. Ma suutsin isegi ära unustada, kas ma panin kolm või neli muna. Ma arvan, et kolm. Ning marjade kogus on alati suvaline ja võimalikult rohke. Vaja läheb : Kõrvitsakoogi põhi

Kokku neli korda olen ma nüüd oma elus teinud piparkoogitainast täiesti algusest ja täiesti ise. Esimesel korral tulid need i-me-li-sed! Kõige klassikalisemad ja imelised. Järgmisel aastal vajus tainas laiali. Ilmselt ma ei pannud piisavalt jahu? Igatahes ehmatasin sellest ära ja viskasin kõik ära. Kolmandal aastal tegin juba toortatrajahust. Sellest esimesed kaks pannitäit tulid päris mõnusad. Siis see seisis külmkapis äkki nädala ning uus laar oli hapu või hapuks läinud või... igatahes superimelik ja keegi neid süüa ei tahtnud ja viskasime jälle ära. Sellest tingituna ma seal aastal ise tainast teha ei plaaninud. Ostsin poest. Olles poetaina ära küpsetanud tegin järgmisel päeval ise taina. Seekord sai vist jahu natukene liiga palju ja uhmerdatud maitseained on suuremad kui ehk harjunud oleks, kuid muud kurta pole. Toimivad söömiseks ja kaunistamiseks ja ehitamiseks, ainult kaelkirjaku ja Nuuskmõmmiku pead kipuvad kergemini ära murduma. Maitselt on ikka Piparkoogid mitte lihtsalt kü

(Jah, jälle kassikook. Kui aus olla, siis eelmine oli lihtsalt selle peaproov) Etteruttavalt võin öelda, et suurem sai liiga magus. Kõige suurem viga seisnes ilmselt selles, et põhjadeks said blondie'*. Esiti oli viga sellepärast, et ma polnud varem blondiet teinud ja ega ei teadnud ka päris hästi, et mis see endast kujutab. Teiseks sellepärast, et see on nii magus! Kolmandaks sellepärast, et ma üldse ei mõelnud, et tahenenud shokolaaditükke on ju hiljem halb lõigata. Lisaks said vahele pandud maasika- ja mustika toormoosid, mis on oma olemuselt hirmus vedelad. Ma küll agardasin neid veidi tahkemaks, kuid kook vajus ikka süües laiali. Toorjuustuse vahekihi tegin ma ehk ka ikkagi liiga magusa. Ega tal tegelikult muud häda polnudki, lihtsalt hirrrrmus magus. Mõru musta kohvi kõrvale ehk täpselt paras tükk. Teise tordi peaproov oli argipäevatort . Nimelt oli mõttes teha miski selline tort, mida aastane laps saaks süüa, ilma et suhkrumürgitust saaks (nagu see teine, eks).