Konn Keset Kööki

Väidan, et ei oska torte teha, ent siiski muudkui teen... Ühel päeval läksin Kardemoni (meie kass) õue laskma ja leidsin ukse eest ühe suure kõrvitsa. Ega see päris ootamatult ei tulnud, ma natukene olin küsinud siit ja sealt, kuid ettehoiatamata ja tore üllatus oli see sellegipoolest. Nii sai tolle päeva õhtuks pool sügavkülmast (mis tühjaks juba söödud oli) kõrvitsat täis. Teise poole täitsin päev hiljem mõne kilo külmutatud mustsõstardega. Just nende kahe täitmise tõttu ei olnud ka väga keeruline välja mõelda tordi sisu. Küll pidi sest saama kohupiimatort, kuid kohupiimapakid saabusid koju juba vanadena (ma alati vaatan kuupäeva, aga unustan ühe korra ja saan kohe halvaks läinud asjad!). Niisiis pidin uuesti külmkappi vaatama ja uue lahenduse leidma - hapukoor. Siiski olin ma kinni selles kohupiimaidees ja hapukooremaitset ma ei tahtnud. Sellepärast saigi see kakao, shokolaadi ja piparkoogimaitsete taha peidetud. Pealegi on ju jõuluaeg kohe käes ja kõrvitsagagi sobivad need mai...

Mulle meeldivad värvid. Eriti meeldib mulle värviline toit. Arooniate parimat paigutust ma endiselt otsin. Smuutid on väga hea väljund, kuid tahaks veel. Seekordne jäätis sobis ka väga edukalt. Tervislikkus ilmselt küll väga esindatud ei saanud. Jäätise tegin igatahes juba mitu päeva enne valmis. Juba enne, kui koogi mõte sündinud oli. Lihtsalt sellepärast, et midagigi külalistele pakkuda oleks, kui ma muud ei jõua. Retsepti ma muidugi suurt ei jälginud, sest kapis oli poolik kondenspiim ja poolik vahukoor ja arooniaid sai ka sügavkülmast välja üksjagu ning suhkrut panin näo järgi. Toormoosi ma läbi sõela ei surunud, sest mind ei häiri, kui arooniakooretükid pärast hammaste vahel on. Lilla jäätise kõrvale sobib loomulikult midagi kollast. Nii vaataski mulle aknalaualt vastu üks Peri mahemõisa "apelsini"kõrvits. Ausalt öeldes ei olnud me seda varem ostnud ja kuigi kuulujutud räägivad, et seda saab süüa ka koorega, siis seekord ma ikkagi koorisin kõrvitsa ära. Muidug...