Konn Keset Kööki

Kui jõuluvana otsustab tuua tordialuse (kas see pole mitte imeline!) ja pohla toormoosi, siis tuleb nad omavahel kokku viia. Mina lisasin võrrandisse veel martsipani (seda mandlisemat), kuid ega see suurt juurde ei andnud. Pigem näevad martsipanitükid lahtilõigatud koogis hoopis pekitükkide moodi välja. Koogi meisterdamisel oli juba väga usinaks abiks ka minu kolmene - näppis tainast, segas täidist, maitses martsipani. Põhi on jällegi kõrvitsakoogi oma. Ma usun, et nüüd ma küllastusin sellest ja järgmisel korral tuleb mingi muu. Vaja läheb : Põhi 100 g võid  4 dl toortatrajahu 2 tl pruuni rafineerimata roosuhkrut veidike soola 1 munakollane 5 sl vett Kardemoni Täidis 500 g ehk purgitäis pohla toormoosi (minul oli juba suhkur seal sees) 200 g hapukoort 150 g martsipani 1 munavalge 2 muna Või näppisin koos toortatrajahu, kardemoni, suhkru ja soolaga ilusaks puruks. Seejärel viskasin hulka ühe munakollase ja natukene vett ning sõtkusin käega ...

 +Mis lõhnaga see on? -Martsipani +Martsipanist pole haisugi (kuigi ilmselgelt hais oli) -Mandlid? +Mkmm Kooki maitstes arvas laps, et selles on hoopis õunad. Ei olnud. Igatahes sai see väga mõnus kook. Eriti mõnus oli see veel soojana. Külmana eralduvad marjade maitsed rohkem ja saab hästi aru, et seal on astelpaju sees. Soojana nad kõik tõesti sulandusid kuidagi martsipaniks. Müstika. Astelpajud olid mul juba ära sulanud ja pohlad ja jõhvikad veel täiesti külmunud. Tegelikult ei saagi seda päris retseptiks lugeda. Põhi sai kõrvitsakoogi oma (ainult et ma unustasin ta enne läbi küpsetada. Ärge unustage, sest läbiküpsetades saab palju parem) ja täidise kohta oskan ma kindlalt öelda ainult kohupiima kogust, sest astelpajumarjad olid mul külmutatud suhkruga koos ja lisatud suhkrut ma ka ei kaalunud. Ma suutsin isegi ära unustada, kas ma panin kolm või neli muna. Ma arvan, et kolm. Ning marjade kogus on alati suvaline ja võimalikult rohke. Vaja läheb : Kõrvitsakoogi ...

Kokku neli korda olen ma nüüd oma elus teinud piparkoogitainast täiesti algusest ja täiesti ise. Esimesel korral tulid need i-me-li-sed! Kõige klassikalisemad ja imelised. Järgmisel aastal vajus tainas laiali. Ilmselt ma ei pannud piisavalt jahu? Igatahes ehmatasin sellest ära ja viskasin kõik ära. Kolmandal aastal tegin juba toortatrajahust. Sellest esimesed kaks pannitäit tulid päris mõnusad. Siis see seisis külmkapis äkki nädala ning uus laar oli hapu või hapuks läinud või... igatahes superimelik ja keegi neid süüa ei tahtnud ja viskasime jälle ära. Sellest tingituna ma seal aastal ise tainast teha ei plaaninud. Ostsin poest. Olles poetaina ära küpsetanud tegin järgmisel päeval ise taina. Seekord sai vist jahu natukene liiga palju ja uhmerdatud maitseained on suuremad kui ehk harjunud oleks, kuid muud kurta pole. Toimivad söömiseks ja kaunistamiseks ja ehitamiseks, ainult kaelkirjaku ja Nuuskmõmmiku pead kipuvad kergemini ära murduma. Maitselt on ikka Piparkoogid mitte lihtsalt kü...

(Jah, jälle kassikook. Kui aus olla, siis eelmine oli lihtsalt selle peaproov) Etteruttavalt võin öelda, et suurem sai liiga magus. Kõige suurem viga seisnes ilmselt selles, et põhjadeks said blondie'*. Esiti oli viga sellepärast, et ma polnud varem blondiet teinud ja ega ei teadnud ka päris hästi, et mis see endast kujutab. Teiseks sellepärast, et see on nii magus! Kolmandaks sellepärast, et ma üldse ei mõelnud, et tahenenud shokolaaditükke on ju hiljem halb lõigata. Lisaks said vahele pandud maasika- ja mustika toormoosid, mis on oma olemuselt hirmus vedelad. Ma küll agardasin neid veidi tahkemaks, kuid kook vajus ikka süües laiali. Toorjuustuse vahekihi tegin ma ehk ka ikkagi liiga magusa. Ega tal tegelikult muud häda polnudki, lihtsalt hirrrrmus magus. Mõru musta kohvi kõrvale ehk täpselt paras tükk. Teise tordi peaproov oli argipäevatort . Nimelt oli mõttes teha miski selline tort, mida aastane laps saaks süüa, ilma et suhkrumürgitust saaks (nagu see teine, eks)....

Ega see teab mis tort ole. Igatahes tordi moodi. Ma mõtlesin, et ei kirjuta seda üldse siia, aga...  ehk on kellelgi vaja kiiresti mingit tordimoodi moodustist. Tegemine aega ei võta ja ehk annab natukene pidulikuma tunde argiõhtule või suudab pehmendada pidupäeva unustamise pahameelt. Kuna tegin väikses vormis, siis sai see samamoodi lihtsa vaevaga ka kõik ära söödud. Tahtsin lihtsalt proovida, kas  kräsupea põhja saab banaaniga ka teha ja kas seda siis saab ka edukalt tordipõhjana kasutada. Vastus on, et jah, saab ilusti. Kui juba põhi oli tehtud, siis ega seda minema visata ei saa. Sulatasin natukene marju ja segasin koos agaavisiirupiga hapukoore sisse. Ega seal koguseid ei olegi, tegin maitse järgi. Kokku tuli umbes pool purgitäit (ja antud juhul ei räägi ma sugugi kolmeliitristest purkidest vaid tavalisest moosipurgist) segu. Küpsetasin 16 cm läbimõõduga lahtikäivas vormis pool kräsupea põhjast. Vaja läheb : Põhjaks 1 muna 1 banaan 1.5 dl toortatrajahu ...

Väidan, et ei oska torte teha, ent siiski muudkui teen... Ühel päeval läksin Kardemoni (meie kass) õue laskma ja leidsin ukse eest ühe suure kõrvitsa. Ega see päris ootamatult ei tulnud, ma natukene olin küsinud siit ja sealt, kuid ettehoiatamata ja tore üllatus oli see sellegipoolest. Nii sai tolle päeva õhtuks pool sügavkülmast (mis tühjaks juba söödud oli) kõrvitsat täis. Teise poole täitsin päev hiljem mõne kilo külmutatud mustsõstardega. Just nende kahe täitmise tõttu ei olnud ka väga keeruline välja mõelda tordi sisu. Küll pidi sest saama kohupiimatort, kuid kohupiimapakid saabusid koju juba vanadena (ma alati vaatan kuupäeva, aga unustan ühe korra ja saan kohe halvaks läinud asjad!). Niisiis pidin uuesti külmkappi vaatama ja uue lahenduse leidma - hapukoor. Siiski olin ma kinni selles kohupiimaidees ja hapukooremaitset ma ei tahtnud. Sellepärast saigi see kakao, shokolaadi ja piparkoogimaitsete taha peidetud. Pealegi on ju jõuluaeg kohe käes ja kõrvitsagagi sobivad need mai...

Mulle meeldivad värvid. Eriti meeldib mulle värviline toit. Arooniate parimat paigutust ma endiselt otsin. Smuutid on väga hea väljund, kuid tahaks veel. Seekordne jäätis sobis ka väga edukalt. Tervislikkus ilmselt küll väga esindatud ei saanud. Jäätise tegin igatahes juba mitu päeva enne valmis. Juba enne, kui koogi mõte sündinud oli. Lihtsalt sellepärast, et midagigi külalistele pakkuda oleks, kui ma muud ei jõua. Retsepti ma muidugi suurt ei jälginud, sest kapis oli poolik kondenspiim ja poolik vahukoor ja arooniaid sai ka sügavkülmast välja üksjagu ning suhkrut panin näo järgi. Toormoosi ma läbi sõela ei surunud, sest mind ei häiri, kui arooniakooretükid pärast hammaste vahel on. Lilla jäätise kõrvale sobib loomulikult midagi kollast. Nii vaataski mulle aknalaualt vastu üks Peri mahemõisa "apelsini"kõrvits. Ausalt öeldes ei olnud me seda varem ostnud ja kuigi kuulujutud räägivad, et seda saab süüa ka koorega, siis seekord ma ikkagi koorisin kõrvitsa ära. Muidug...