Konn Keset Kööki

Vahelduseks midagi täiesti soolast. Need olid plaanitud lihtsalt päraslõunaseks ampsuks, et jõuaks õhtusöögi ära oodata, kuid kujunesid toitvaks ja koos kausitäie õuntega said nad lõpuks õhtusöögiks. Seekord, kuna juust on ikkagi üsna soolane, ei teinud ma meie pere kõige väiksemale eraldi muffinit. Ilmselt just seetõttu kiitis ta asja heaks ja sõi ühe täiesti üksinda ära. Veidi suurem muidugi sõi ainult juustu. Soolaga ongi siin nii, et mina ei pannud juurde. Küll panin ma täiesti tavalist juustu ja tegelikult oleks võinud natukene soola olla küll. Kui panna aga mingit tugevamat juustu, siis ma usun, et soolaprobleemi ei tule. Kanepi- ja linaseemnejahu ka tegelikult ei pea panema. Lihtsalt jahude kogus kokku võiks enamvähem sama olla. Kanepi- ja linaseemneid ja ka kõrvitsa või ükskõik, mis muid seemneid, võib vabalt ka seemne kujul juurde lisada. Mul juhtusid olema lihtsalt jahud ja ainult päevalilleseemned seemne kujul. Seemneid muidugi soovitan panna, sest natukene krõmps...

  Külmkapis ootas üks poolik pakk maitsestamata jogurtit, mis miskipärast juba poes oli kandnud endaga üht üsna peatselt saabuvat kuupäeva. Niisiis jogurtikook. Mitte ainult jogurtikook, vaid jogurtikook moosiga. Lihtsalt meie maal peipsiveerel said sellel aastal kreegid nii valmis, et olid kohe krimpsus. Ilusat aega ei olnudki. Muist me neid natuke korjasime ja neist paar purki moosi ma ka keetsin, sest mis nendega ikka muud teha. Krimpsusid ei tahtnud ju keegi niisamagi süüa. Ülejäänud pere ütles nagu ühest suust, et hapu sai. Mina panin kondenspiima peale ja ei saanud sellest hapususest kohe üldse aru. Nojah, igatahes koogimoosiks see jäi.  Koogi valmimise suutsin ma muidugi ajastada beebi uneajaks, mis tähendab... Kõigepealt oli kook vist 35 minutit ahjus, siis jooksin õuest tuppa, piilusin, et võdiseb liigselt, ja panin 15 minutit juurde. Seejärel jooksin uuesti tuppa, lülitasin ahju välja, jätsin ahjuukse lahti ja jooksin tagasi õue, sest loomulikult oli otsusta...

Piparmünt ja shokolaad koos on minu jaoks midagi väga-väga mõnusat. Näiteks meeldib mulle piparmündist kakaod. Seda saab ka kodustes tingimustes väga edukalt teha. Tuleb lihtsalt koos piimaga visata potti soojenema ka piparmünditeepakike või kui purusid ei karda siis lihtsalt vabad ja lendlevad piparmündilehed. Kui teha päris kakaost, millega jääb loomulikult parem, siis tuleb ka see sinna samma sooja piima sisse puistada ja ohtralt segama hakata. Natukene enne piima keema minemist tuleb kogu kupatus tulelt tõsta ja tassi(desse) valada. Kui pakikestega teha on mõistlik need enne valamist juba tassi tõsta, purukesed las lähevad koos kakao endaga. Võib ka piparmündised asjad kohe välja võtta, aga mulle meeldib lasta neil veel natukene settida - nii saab maitse veel mündisem... mmm... Nende piltidega pean ma veel vaeva nägema, st pildistamist meelde tuletama endale. Igatahes, see on see ainuke pilt, mis sest magustoidust tehtud sai. Kuid mitte kakao vaid tort oli ju teemaks. Too...

Tõeliselt imelihtne ja vähe vaeva nõudev kook, mis maitseb ka suurepärane. Seda võib marjade asemel teha ka kasvõi moosiga, siis tuleb ilmselt vaid suhkru kogust vähendada. Kui just väga hapu moos pole. Puru ossa võib loomulikult panna kõiki helbeid. Minul tegelikult olidki kaerahelveste asemel neljaviljahelbed. Aususe mõttes lisan, et minul ei läinud koogitegu nii lihtsalt. Vaatasin ühe teise purukoogi retsepti pealt, et ahah, 150 grammi võid ja niipalju jahu. Ma teen 200 grammi võid ja panen helbeid ka ja umbes niipalju jahu. Näppisin siis tükk aega, viskasin kookoshelbeid ka sisse ja ikka tundus võine. Viskasin veel jahu, kaalusin, näppisin. Endiselt võine. Veidi helbeid, kaalusin, näppisin. Ikka võine. Panin siis veel jahu ja kaalusin ja helbeid ja kaalusin ja suhkrut siis ka ja kaalusin ja näppisin. Mu väikese märkmepaberi peale ei mahtunud üldse enam kirja kõik need juurde lisatud grammid, mida ma vasaku käega sinna kritseldada proovisin. Alles siis tuli mulle meelde, et mu...

Jällegi, oleks vaja külla minna, oleks vaja kook teha. Ehk siis tuleb sukelduda internetiavarustesse ja hakata retsepte kokku miksima. Lõpuks tuleb muidugi jälle omamoodi teos. Minu meelest sai maitsemeelelt natukene kirju, aga üks sööjatest hakkas igatahes veidralt mõmisema. Hiljem selgus, et ikka heameelest. Plaan oli teha 200 grammisest tumedast shokolaadist ka vastavate teiste grammidega kook, aga tegemiselt selgus, et terve tahvel oli juba ära tehtud ja alles oli jäänud 125 grammine poolik. Eks tuli siis umbes ümberarvutused teha. Kuna ma olin juba või toasoojenema pannud, siis naksasin sellest mingi osa ära kookoskihi jaoks, nii et eks ühes neist on rohkem, kui kirjas. Kookosjahu pakis oli täpselt niipalju jahu, nii et rohkem panna ei saanud ja ei olnud ka vaja. Näiteks, kui on sügisõhtused ilmad ja tahaks tee kõrvale midagi tummist, siis võib täiesti vabalt selle pealmise kreemikihi ära jätta ja on niisamuti väga mõnus kook. Kreem annab lihtsalt natukene kergust ja natuke...

Kreembrüleed tehes jäid kappi neli munavalget. Beseed ma neist teha ei viitsinud, sest kuigi ma beseed väga armastan, siis tahtsin ma lapsele rohkem sisse sööta kui ainult suhkrut. Päris salaja mul see söömine ka ei õnnestu. Internet pakkus enamasti siiski beseed, beseega kooke või vist üht keeksi ka. Ja siis muffineid. Muffinid on jällegi midagi, mis mul enamasti ei õnnestu. Üldiselt ma pole nende suur fänn ka.  Maitsest ei ütleks, et nad nii munavalgesed on. Eriti mõnusad ja kohevad on need loomulikult soojalt ja ära nad söödi ka kõik. Just selline hea ja lihtne retsept see ongi, kui juhtud ühel argiõhtul tegema brüleekreemi, siis saad järgmisel teha muffineid ja ma usun, et keegi ei pahanda. Vaja läheb : 4 munavalget 125 g pruuni rafineerimata roosuhkrut 50 g võid 1.5 dl toortatrajahu mustikaid-kirsse Munavalged vahustasin tugevaks vahuks ja siis vahustasin jaokaupa lisades hulka suhkru. Seejärjel segasin (pigem tõstsin segi) juurde jahu ja sulatatud ...

Kuidas ikka halle argipäevaõhtuid värvikamaks muuta - tuleb teha (vähemalt) üks keerulise nimega magustoit - Crème brûlée. Ausalt öeldes ei ole ma restoranides väga aldis brüleekreemi tellija ega ka kõige suurem fänn. Sellegipoolest meeldib mulle proovida asju ise teha. Kui sest muud ei tule, siis saab vähemalt linnukese uue oskuse ette teha. Üllatusmagustoit võeti suure rõõmuga vastu ja kausid söödi täiesti puhtaks. Laps küll sõi ainult suhkru, kuid allesjäänu jagati sõbralikult teiste vahel ära. Suhkruga on nii, et leeklampi meil kodus ei ole. Seepärast sulatasin suhkru pannil ja valasin selle siis kreemidele. Ilmselgelt oleks pidanud sulatama rohkem suhkut, et kogu pind ära katta. Samas tundus supilusikatäis suhkrut juba piisava kogusena. Igatahes jääb pannil tehtud karamell kõvasti paksem ja lusikaga löömiseks tuleb ikka jõudu kasutada. Pruun jäi ta pruuni suhkru pärast ja suhkruniidid tulid valamisest. Vaniljepasta võib asendada -suhkru või vaniljekaunaga. Koguseliselt tegingi...

Biskviit on minu jaoks keeruline. Mul vist pole kordagi õnnestunud teha õiget ja ilusat biskviiti. Tõele au andes ei ole ka isegi väga biskviiditordi fänn, aga aeg-ajalt tuleb mul ikka tunne, et peaks proovima. Igatahes, etteruttavalt võin öelda, et ei õnnestunud ka sel korral. Ma usun, et kui biskviit õnnestuks, siis tuleks sest veelgi parem tort. Jättes biskviidi rahule, siis plaan oli teha arooniatort. Plaan oli, et biskviidid arooniasiirupiga läbi immutades jääks biskviit värviline. Etteruttavalt võin öelda, et biskviit otsustas mitte läbi imbuda.  Lillade biskviitide (vist ei õnnestunud biskviiti rahule jätta) vahele plaanisin valget natukene vanilje-jäätis-shokolaaditükkidega vahekihti ehk siis toorjuust, maitsestamata jogurt, tume shokolaad, pekaani pähklid. See osa vähemalt tuli hirmus hea. Tähendab, kogu tort tuli tegelikult hea, aga mitte selline nagu ma plaanisin.  Biskviidi tegin Küpsetaja käsiraamatu järgi ja ülejäänut ma isegi ei mõõtnud vaid muudku...