Konn Keset Kööki

Ega see teab mis tort ole. Igatahes tordi moodi. Ma mõtlesin, et ei kirjuta seda üldse siia, aga...  ehk on kellelgi vaja kiiresti mingit tordimoodi moodustist. Tegemine aega ei võta ja ehk annab natukene pidulikuma tunde argiõhtule või suudab pehmendada pidupäeva unustamise pahameelt. Kuna tegin väikses vormis, siis sai see samamoodi lihtsa vaevaga ka kõik ära söödud. Tahtsin lihtsalt proovida, kas  kräsupea põhja saab banaaniga ka teha ja kas seda siis saab ka edukalt tordipõhjana kasutada. Vastus on, et jah, saab ilusti. Kui juba põhi oli tehtud, siis ega seda minema visata ei saa. Sulatasin natukene marju ja segasin koos agaavisiirupiga hapukoore sisse. Ega seal koguseid ei olegi, tegin maitse järgi. Kokku tuli umbes pool purgitäit (ja antud juhul ei räägi ma sugugi kolmeliitristest purkidest vaid tavalisest moosipurgist) segu. Küpsetasin 16 cm läbimõõduga lahtikäivas vormis pool kräsupea põhjast. Vaja läheb : Põhjaks 1 muna 1 banaan 1.5 dl toortatrajahu ...

Väidan, et ei oska torte teha, ent siiski muudkui teen... Ühel päeval läksin Kardemoni (meie kass) õue laskma ja leidsin ukse eest ühe suure kõrvitsa. Ega see päris ootamatult ei tulnud, ma natukene olin küsinud siit ja sealt, kuid ettehoiatamata ja tore üllatus oli see sellegipoolest. Nii sai tolle päeva õhtuks pool sügavkülmast (mis tühjaks juba söödud oli) kõrvitsat täis. Teise poole täitsin päev hiljem mõne kilo külmutatud mustsõstardega. Just nende kahe täitmise tõttu ei olnud ka väga keeruline välja mõelda tordi sisu. Küll pidi sest saama kohupiimatort, kuid kohupiimapakid saabusid koju juba vanadena (ma alati vaatan kuupäeva, aga unustan ühe korra ja saan kohe halvaks läinud asjad!). Niisiis pidin uuesti külmkappi vaatama ja uue lahenduse leidma - hapukoor. Siiski olin ma kinni selles kohupiimaidees ja hapukooremaitset ma ei tahtnud. Sellepärast saigi see kakao, shokolaadi ja piparkoogimaitsete taha peidetud. Pealegi on ju jõuluaeg kohe käes ja kõrvitsagagi sobivad need mai...

Mulle meeldivad värvid. Eriti meeldib mulle värviline toit. Arooniate parimat paigutust ma endiselt otsin. Smuutid on väga hea väljund, kuid tahaks veel. Seekordne jäätis sobis ka väga edukalt. Tervislikkus ilmselt küll väga esindatud ei saanud. Jäätise tegin igatahes juba mitu päeva enne valmis. Juba enne, kui koogi mõte sündinud oli. Lihtsalt sellepärast, et midagigi külalistele pakkuda oleks, kui ma muud ei jõua. Retsepti ma muidugi suurt ei jälginud, sest kapis oli poolik kondenspiim ja poolik vahukoor ja arooniaid sai ka sügavkülmast välja üksjagu ning suhkrut panin näo järgi. Toormoosi ma läbi sõela ei surunud, sest mind ei häiri, kui arooniakooretükid pärast hammaste vahel on. Lilla jäätise kõrvale sobib loomulikult midagi kollast. Nii vaataski mulle aknalaualt vastu üks Peri mahemõisa "apelsini"kõrvits. Ausalt öeldes ei olnud me seda varem ostnud ja kuigi kuulujutud räägivad, et seda saab süüa ka koorega, siis seekord ma ikkagi koorisin kõrvitsa ära. Muidug...

Teisisõnu kutsun ma seda torti kolme eluringi tordiks, kuna just nii vanaks sai selle tordi saaja. Ma mäletan, et päris väikesena ma väga armastasin igasuguseid torte. Seejärel ma päris pikka aega ei söönud üldse torte, sest need olid nii magusad, et ajasid mul südame pahaks. Alles nüüd, kui ma esimest korda elus tegin võikreemi, sain ma aru, et asi ei olnudki tortides vaid just võikreemis. Sellest hoolimata tuli tort täitsa hea. Põhjad küpsetasin kaks õhtut enne, et päev enne saaks rahulikult torti kokku panna ja kaunistada, et õigel päeval oleks tarvis ainult kapist välja tõsta. Plaan oli, et tuleb palju rahvast, seetõttu sai ka tort tummine. Juba väikesest tükist piisas täiesti. Külalisi tuli muidugi poole vähem, sest november ja haigused, nii et viimase tüki sõin täna hommikul. Mis teeb siis viis päeva pärast põhjade valmimist. Tänaseks oli saanud sest täiesti näpu vahelt söömise tort, kuid maitse oli endiselt hea (ja väga magus). Marju oleks jällegi võinud kord...

Küsisin lapselt, et mida ta oma sünnipäevahommikul süüa soovib, selgus et karamellikisselli (jah, mul tuli ühel päeval nostalgiahoog ja tegin natukene karamellist kaamliila. Ilmselgelt lapsele meeldis). Kuna aga mul oli plaanis teha nagunii ka kakaod, siis nii piimast hommikusööki ma talle ei tahtnud. Seepärast hakkaski idanema mõte kookoskaramellist chia seemnetega, nii et tegelikult lihtsalt kahe retsepti sümbioos (näiteks kookospiim chia seemnetega ). Väga rammusat ma jälle teha ei tahtnud, kuna suhkrut läheb ju nagunii palju, seepärast võtsin lahjema kookospiima. Kui esiti sai karamell ja kookos kokku segatud, siis ma mõtlesin, et ma viskan selle lihtsalt ära. Ma ei tea, maitse ei sobinud väga hästi. Lõpuks ma uhasin suhkrut veel niisama juurde, kuniks maitse enamvähem normaliseerus, viskasin siis seemned ka sisse ja panin külma. Hommikul koos sulanud mustikatega süüa oli tegelikult täitsa hea. Mustikatega koos küll karamellimaitset tunda ei olnud, ilma marjadeta õrnalt oli m...

See pole küll tänase päeva jutt, kuid tahan südamelt ära rääkida. Nimelt käib mu laps waldorflasteaias, kus kord nädalas küpsetatakse. Enamasti pärmitaignast ja lastakse siis igal lapsel oma pätsike vms teha. See on kõik hirmus tore. Ainult, et miskipärast pakitakse pärast need saiakesed lastele kojuvõtmiseks ühekordsesse kilekotti! Meil käib laps nüüd küpsetamisepäeval karbiga lasteaias, sest minu südametunnistus küll nendele kottidele vastu ei pidanud. Nendest kilekottidest ei saa ma nagunii aru (miks peaks banaane kilekotti panema nt?), aga veel lasteaias, kus üks suur põhirõhk on looduslikel mänguasjadel ja materjalidel? See on nagu looduspoed, kust pakiautomaati tellides saad küll suure hulga toredaid ja maailma säästvaid tooteid, aga lisaks sellele ka hunnik naftat, mis pakendit tihendab ja neil asjadel katki ei lase minna, kuigi enamasti ei ole midagi, mis katki läheks. Pähh! Koogis olevad avokaadod tulid koju Hug Bag is. Avokaadode küpsust pidi saama kontrollida, kui ...