Skip to main content

Katsetus Chia-kookose-karamelli puding

Küsisin lapselt, et mida ta oma sünnipäevahommikul süüa soovib, selgus et karamellikisselli (jah, mul tuli ühel päeval nostalgiahoog ja tegin natukene karamellist kaamliila. Ilmselgelt lapsele meeldis). Kuna aga mul oli plaanis teha nagunii ka kakaod, siis nii piimast hommikusööki ma talle ei tahtnud. Seepärast hakkaski idanema mõte kookoskaramellist chia seemnetega, nii et tegelikult lihtsalt kahe retsepti sümbioos (näiteks kookospiim chia seemnetega).

Väga rammusat ma jälle teha ei tahtnud, kuna suhkrut läheb ju nagunii palju, seepärast võtsin lahjema kookospiima. Kui esiti sai karamell ja kookos kokku segatud, siis ma mõtlesin, et ma viskan selle lihtsalt ära. Ma ei tea, maitse ei sobinud väga hästi. Lõpuks ma uhasin suhkrut veel niisama juurde, kuniks maitse enamvähem normaliseerus, viskasin siis seemned ka sisse ja panin külma. Hommikul koos sulanud mustikatega süüa oli tegelikult täitsa hea. Mustikatega koos küll karamellimaitset tunda ei olnud, ilma marjadeta õrnalt oli midagi aimata. Laps muidugi jõi ainult vahukommidege kakaod ja magustoidu sõi alles lõunaks.

Vaja läks:
400ml lahjat kookospiima
1 dl pruuni rafineerimata roosuhkrut (pluss siis veel maitse normaliseerimiseks)
0.5 dl keevat vett
80 g chia seemneid
külmutatud mustikaid

Suhkru sulatasin kuival pannil ja lasin tal natuke keema tõusta ning valasin siis keeva vee peale. Ettevaatust selles kohas, sest kõik hakkab hirmsasti pritsima ja särisema. Kui segades suhkruvesi maha rahunes, lisasin kuumapoolse kookospiima ja segasin kokku. Pettusin maitses ja uhasin suhkrut juurde. Kui segu oli enamvähem maha jahtunud lisasin ka seemned ja tõstsin siis pokaalidesse. Kõige peale raputasin külmutatud mustikaid, mis hommikuks olid mõnusalt sulanud, ja panin külmkappi hommikut ootama ja tahenema.

Comments

Popular posts from this blog

Erepunane ja pehmeroosa hapukoore-pohlakook

Kui jõuluvana otsustab tuua tordialuse (kas see pole mitte imeline!) ja pohla toormoosi, siis tuleb nad omavahel kokku viia. Mina lisasin võrrandisse veel martsipani (seda mandlisemat), kuid ega see suurt juurde ei andnud. Pigem näevad martsipanitükid lahtilõigatud koogis hoopis pekitükkide moodi välja.
Koogi meisterdamisel oli juba väga usinaks abiks ka minu kolmene - näppis tainast, segas täidist, maitses martsipani.
Põhi on jällegi kõrvitsakoogi oma. Ma usun, et nüüd ma küllastusin sellest ja järgmisel korral tuleb mingi muu.
Vaja läheb: Põhi 100 g võid  4 dl toortatrajahu 2 tl pruuni rafineerimata roosuhkrut veidike soola 1 munakollane 5 sl vett Kardemoni
Täidis
500 g ehk purgitäis pohla toormoosi (minul oli juba suhkur seal sees)
200 g hapukoort
150 g martsipani
1 munavalge
2 muna

Või näppisin koos toortatrajahu, kardemoni, suhkru ja soolaga ilusaks puruks. Seejärel viskasin hulka ühe munakollase ja natukene vett ning sõtkusin käega taignaks. Vett tulebki niipalju lisada, kuniks ta…

Mustikakeeks

Mustikas on üks imelik asi - metsas otse põõsast noppides on tal nii hirmus palju imelist maitset, aga moosi sees või koogis või kuskil mujal... vahepeal ikka natukene maitset viskab, aga see pole üldse see. Ilmselt on asi sääskedes, kes metsas mustikasööjaid söövad.
Selle keeksi juures on kaks peamist asja. Esiti tahtsin ma kaerajahu katsetada. Teiseks panin ma niiii palju mustikaid, et ikka mustikamaitset ka oleks. Olgu, kolmandaks tahtsin teha lihtsalt tavalist mustikakeeksi, aga välja tuli täitsa teistmoodi. Täitsa teistmoodi ja palju parem. Kaerajahust ei ole ma enne midagi teinud. Härra guugl teatas, et jahu seob keskmisest vähem vett ja tainas jääb vedelam. Selge. Igaks juhuks panin seekord toortatrajahuga pooleks, sest see seob jälle natukene rohkem. Tähendab, alguses panin pooleks ja siis viskasin igaks juhuks veel pool detsiliitrit kaerajahu juurde.
Vaja läheb:
2.5 dl kaerajahu 2 dl toortatrajahu 200g sulatatud võid 1.5 dl pruuni rafineerimata roosuhkrut 3 muna 1 tl soodat 1 …

Kreembrülee*

Kuidas ikka halle argipäevaõhtuid värvikamaks muuta - tuleb teha (vähemalt) üks keerulise nimega magustoit - Crème brûlée. Ausalt öeldes ei ole ma restoranides väga aldis brüleekreemi tellija ega ka kõige suurem fänn. Sellegipoolest meeldib mulle proovida asju ise teha. Kui sest muud ei tule, siis saab vähemalt linnukese uue oskuse ette teha. Üllatusmagustoit võeti suure rõõmuga vastu ja kausid söödi täiesti puhtaks. Laps küll sõi ainult suhkru, kuid allesjäänu jagati sõbralikult teiste vahel ära. Suhkruga on nii, et leeklampi meil kodus ei ole. Seepärast sulatasin suhkru pannil ja valasin selle siis kreemidele. Ilmselgelt oleks pidanud sulatama rohkem suhkut, et kogu pind ära katta. Samas tundus supilusikatäis suhkrut juba piisava kogusena. Igatahes jääb pannil tehtud karamell kõvasti paksem ja lusikaga löömiseks tuleb ikka jõudu kasutada. Pruun jäi ta pruuni suhkru pärast ja suhkruniidid tulid valamisest. Vaniljepasta võib asendada -suhkru või vaniljekaunaga. Koguseliselt tegingi ma…