Skip to main content

Astelpalju ja punaste hapude marjadega kohupiimakook

 +Mis lõhnaga see on?
-Martsipani
+Martsipanist pole haisugi (kuigi ilmselgelt hais oli)
-Mandlid?
+Mkmm

Kooki maitstes arvas laps, et selles on hoopis õunad. Ei olnud. Igatahes sai see väga mõnus kook. Eriti mõnus oli see veel soojana. Külmana eralduvad marjade maitsed rohkem ja saab hästi aru, et seal on astelpaju sees. Soojana nad kõik tõesti sulandusid kuidagi martsipaniks. Müstika.

Astelpajud olid mul juba ära sulanud ja pohlad ja jõhvikad veel täiesti külmunud.

Tegelikult ei saagi seda päris retseptiks lugeda. Põhi sai kõrvitsakoogi oma (ainult et ma unustasin ta enne läbi küpsetada. Ärge unustage, sest läbiküpsetades saab palju parem) ja täidise kohta oskan ma kindlalt öelda ainult kohupiima kogust, sest astelpajumarjad olid mul külmutatud suhkruga koos ja lisatud suhkrut ma ka ei kaalunud. Ma suutsin isegi ära unustada, kas ma panin kolm või neli muna. Ma arvan, et kolm. Ning marjade kogus on alati suvaline ja võimalikult rohke.

Vaja läheb:
Kõrvitsakoogi põhi
600 g pagari kohupiima
pruuni rafineerimata roosuhkrut (ilmselt siis maitse järgi ja marjade kogust ka arvesse võttes)
keskmine karbitäis astelpajusid ja ilmselt samapalju külmutatud pohli ja jõhvikaid
3 muna ja põhja munavalge
kaneeli
ingverit

Kuniks põhi kapis tahenes, puhastasin marjad ja segasin need kohupiima, maitseainete, suhkru ja munadega ühtlaseks.
Taina vajutasin küpsetuspaberiga kaetud lahtikäiva koogivormi põhja ja pooles kõrguses äärele. Põhi tuleks eelküpsetada 200 kraadi juures kuskil 10 minutit. Seejärel valada sellele kohupiimamass ja küpsetada 25 minutit 200 kraadiga, seejärel alandada kuumust 175 kraadile ja küpsetada veel kuskil 25 minutit, kuniks kogu mass enam liialt ei võdise, kuid on veel natuke pehme. Kohupiimakoogid tahenevad jahtudes. Süüa võibki kohe, kui julgust on. Kui laialivajumist ei karda, siis kasvõi kohe. enne tuleks paar sõõmu martsipanilõhna nuusutada.

Comments

Popular posts from this blog

Erepunane ja pehmeroosa hapukoore-pohlakook

Kui jõuluvana otsustab tuua tordialuse (kas see pole mitte imeline!) ja pohla toormoosi, siis tuleb nad omavahel kokku viia. Mina lisasin võrrandisse veel martsipani (seda mandlisemat), kuid ega see suurt juurde ei andnud. Pigem näevad martsipanitükid lahtilõigatud koogis hoopis pekitükkide moodi välja.
Koogi meisterdamisel oli juba väga usinaks abiks ka minu kolmene - näppis tainast, segas täidist, maitses martsipani.
Põhi on jällegi kõrvitsakoogi oma. Ma usun, et nüüd ma küllastusin sellest ja järgmisel korral tuleb mingi muu.
Vaja läheb: Põhi 100 g võid  4 dl toortatrajahu 2 tl pruuni rafineerimata roosuhkrut veidike soola 1 munakollane 5 sl vett Kardemoni
Täidis
500 g ehk purgitäis pohla toormoosi (minul oli juba suhkur seal sees)
200 g hapukoort
150 g martsipani
1 munavalge
2 muna

Või näppisin koos toortatrajahu, kardemoni, suhkru ja soolaga ilusaks puruks. Seejärel viskasin hulka ühe munakollase ja natukene vett ning sõtkusin käega taignaks. Vett tulebki niipalju lisada, kuniks ta…

Mustikakeeks

Mustikas on üks imelik asi - metsas otse põõsast noppides on tal nii hirmus palju imelist maitset, aga moosi sees või koogis või kuskil mujal... vahepeal ikka natukene maitset viskab, aga see pole üldse see. Ilmselt on asi sääskedes, kes metsas mustikasööjaid söövad.
Selle keeksi juures on kaks peamist asja. Esiti tahtsin ma kaerajahu katsetada. Teiseks panin ma niiii palju mustikaid, et ikka mustikamaitset ka oleks. Olgu, kolmandaks tahtsin teha lihtsalt tavalist mustikakeeksi, aga välja tuli täitsa teistmoodi. Täitsa teistmoodi ja palju parem. Kaerajahust ei ole ma enne midagi teinud. Härra guugl teatas, et jahu seob keskmisest vähem vett ja tainas jääb vedelam. Selge. Igaks juhuks panin seekord toortatrajahuga pooleks, sest see seob jälle natukene rohkem. Tähendab, alguses panin pooleks ja siis viskasin igaks juhuks veel pool detsiliitrit kaerajahu juurde.
Vaja läheb:
2.5 dl kaerajahu 2 dl toortatrajahu 200g sulatatud võid 1.5 dl pruuni rafineerimata roosuhkrut 3 muna 1 tl soodat 1 …

Kreembrülee*

Kuidas ikka halle argipäevaõhtuid värvikamaks muuta - tuleb teha (vähemalt) üks keerulise nimega magustoit - Crème brûlée. Ausalt öeldes ei ole ma restoranides väga aldis brüleekreemi tellija ega ka kõige suurem fänn. Sellegipoolest meeldib mulle proovida asju ise teha. Kui sest muud ei tule, siis saab vähemalt linnukese uue oskuse ette teha. Üllatusmagustoit võeti suure rõõmuga vastu ja kausid söödi täiesti puhtaks. Laps küll sõi ainult suhkru, kuid allesjäänu jagati sõbralikult teiste vahel ära. Suhkruga on nii, et leeklampi meil kodus ei ole. Seepärast sulatasin suhkru pannil ja valasin selle siis kreemidele. Ilmselgelt oleks pidanud sulatama rohkem suhkut, et kogu pind ära katta. Samas tundus supilusikatäis suhkrut juba piisava kogusena. Igatahes jääb pannil tehtud karamell kõvasti paksem ja lusikaga löömiseks tuleb ikka jõudu kasutada. Pruun jäi ta pruuni suhkru pärast ja suhkruniidid tulid valamisest. Vaniljepasta võib asendada -suhkru või vaniljekaunaga. Koguseliselt tegingi ma…