Skip to main content

Kodukohvik Kardemon

Meie väikses linnakeses korraldati suuri pidustusi ja nii ma otsustasin, et nende pidustuste sees saab olema ka minu esimene kodukohvikukogemus. Muidugi, nädal või ehk vähemgi enne kuulutatu välja, et esimene siinne kodukohvikute päev on augustis. Vot sulle säh. Õnneks või kahjuks oleme me kõik siis Tallinnas ja mingit kohvikut nagunii teha ei saaks. Tegime siis, kui meile meeldis. Alguses proovisin endale teisi ka mesti leida, kuid lõpuks tegime oma perega. Minu ema keetis suppi, mina küpsetasin kooke ja elukaaslane tegeles muude pädevustega.

Retsepte ma täna ei jaga, kuid jagan meie menüüd. Soolastest olid esindatud juurikatest, enamasti porgandist, püreesupp ja kohupiimakarask erinevate määretega (india pähkli ja röstitud paprika, peedihummus, juustusalat ja maitsevõi). Magusatest olid laual apelsini-shokolaadikook piparmündikreemiga, laimi-pistaatsia kook, greibi-kardemoni kook, pärmitaignal rabarberikook, kräsupeamuffinid ehk kräsuffinid, pätsikesed, pohla-kardemonikook, avokaadokook jõhvikajäätisega ja lastele veel baanijäätised ehk külmutatud banaan pulga otsas.

Kujundust oli ka ootamatult lihtne teha. Sõber õmbles meile natukene lipukesi juurde. Lauad laenasime siit-sealt ja elukaaslane ehitas veel ühele uksele jalad alla ja lõi teisele pukile plaadi peale. Kastides oli mul omajagu kangaid, need viskasime linadeks. Sirel õnneks veel õitses ja saime mõned oksad vaasidesse panna. Kõige keerulisem tundus esiti toolidega. Muist saime ka neid laenata, mõned olid endal, ühe saime euro eest kaltsukast ja ühe tasuta jäätmejaamast. Supitaldrikud, taldrikud, tassid, kannud vaagnad tulid ka sõbra juurest pööningult, et teha meie juures üks peatus enne kui jäätmejaama lähevad. Samuti tulid mõned hoopis jäätmejaamast meile ja muist oli meil jällegi olemas. Nimelt on meil jäätmejaamas ka taaskasutusnurgake, kus on väga korralike asju niisama võtmiseks. Taaskasutus on minu meelest igati ilus asi. 

Järgmiseks korraks ma võtan kaasa teadmise, et "vanu tuttavaid" pole mõtet teha. Paljud astusid niisama endale kooke kaasa ostma ja rabarberikook oli neil nagunii juba ahjust tulemas. Sellest suurema osa jagasimegi lõpuks möödasõitvatele koolinoortele niisama. Samuti ei läinud väga peale kräsupea ega ka shokolaadikook (kuigi see oli koos täiesti jumaliku piparmündikreemiga). Samuti ei läinud peale pätsikesed. Ilmselt ei näinud nad piisavalt uhked välja, kuigi on nii mõnusad! Teeme neid niisama õhtuti päris tihti. Superlihtne teha, ei võta kaua aega, aga sisaldavad nii palju häid asju ja maitsevad seda võrratumalt.
Miskipärast sattus menüüse palju tsitruseid. See ei olnud nii planeeritud. Greibi-kardemonikook on üks vastakaid tundeid tekitav kook. Teiste kookide vahele süües tundub ta suht mõttetu ja mõru ja üldse mitte nagu kook. Kui teda aga üksinda süüa, siis muutub ta millekski palju enamaks. Kohe päris maitseelamuseks, kui nii võib öelda. Sellest hoolimata ta paljudele ei meeldi. Suureks hitiks sai laimi-pistaatsia kook, mis oli ka ainukene, mis puhtalt ostjate najal otsa sai. See on ka väga hea kook.
Supp läks samuti nagu soe karask, kuigi päev oli kuum. Supi sisse kaunistuseks pikkisin eelmisel päeval metsa alt toodud puhmast jänesekapsalehti, mis muutsid oma rohelusega supi veelgi säravamaks.

Võõraid käis vähe, kuid käis. Meil siin ei olda väga aktiivsed osalejad. Ilmselt peavad ikka tutvused mängus olema ja me veel suurt siin ei tunne. Küll käisid pea kõik, keda me teadsime ja oli kohal ka kaugema kandi rahvaid. Selles mõttes oli see üks väga tore suur koosistumine (kus muuhulgas me sõpradelt raha võtsime). 

Rahast niipalju, et mulle tundub, et me jäime nulli. Samuti andsime viimastele kooke veel kaasa ja lõpuks jäi alles täiesti hoomatav hulk, nii et saime kaks järgnevat päeva kooke süüa ja halvaks suurt midagi ei läinudki. See on ju alati võit.

Kodukohviku tegemine läks kuidagi väga valutult. Planeerisime ja asjatasime ja läbi ta juba saigi. Oleks tahtnud küll rohkem külastajaid. Lõuna paiku oli korraks toolikohti täpselt ja suurtest lusikatest puudust, kuid see möödus kiirelt. Ülejäänud aja oli väga rahulik. Läbi käis, koos lastega, ehk 50 inimest.

Comments

Popular posts from this blog

Pirnikook

Pirnid, täitsa päris eestimaised pirnid, meile sattus neid kogu kastitäis. Ma panin neid liiga vähe koogi sisse. Soovitan kogu toorjuustu pirnitükke, või miks mitte püreed, täis toppida. Minu koogile oli kindlasti rohkem pirne vaja, et pirnikoogi nime välja teenida.  Mul oli suur soov teha põhi lilla, arooniatega. Küpsetamata tainas tuli niiiii ilus lilla, aga kuumus segas kõik ära. Natukene lillakat alatooni jäi, aga mitte nii nagu pidi. Õnneks arooniate kasulikkus äkki ikka sisse jäi, niipalju kui kuumus alles jättis. Võib-olla natukesekene on taignas maitsetki tunda.  Nii et pirnide- ja arooniatega koogist sai lihtsalt niisama juustukook.  Vaja läheb : Põhi 80 g arooniapüreed 150g toortatrajahu 30 g pruuni rafineerimata roosuhkrut 60 g võid Täidis 400 g toasooja toorjuustu 1 tl vaniljepastat 30 g pruuni rafineerimata roosuhkrut 2 dl vahukoort 2 muna pirne Põhja jaoks purustasin esmalt külmutatud arooniad ja näppisin selle seejärel jah

Keefiri-kirsikook

Kogustega on sel korral sedasi, et kuna mu tütar mind hirmsasti aidata tahtis, siis said need väga umbkaudsed. Mõnda on kindlasti rohkem ja mõnda kindlasti vähem. Muna-keefirisegu "vahustasime" vana käsivahustajaga - elektri kokkuhoid ikkagi. Kui aga produktiivsuse koha pealt vaadata, siis eks me pigem rohkem segasime. Käsitsi vahustamine on küll maru vahva, kuid väikese lapse käed küll muna ise vahtu ei saa. Kook maitse poolest oleks vajanud vähem suhkrut ja ehk hapumaid marju. Mina pidin kõrvale tegema ühe punasõstrazelee lahti ja seda koogile määrides oli küll päris hea. Kirsse polnud nii muidugi eriti tunda.  Vaja läheb : 2dl toortatrajahu 1dl kerajahu 0.5dl mandlijahu 1.5dl pruuni rafineerimata roosuhkrut küpsetuspulber 0.5tl soodat 3spl sulavõid 1 muna 2dl keefirit 0.5tl vaniljepastat kirsid (minul olid külmutatud) lusikajagu suhkrut Kuivained segasin omavahel läbi. Sulavõi vahustasin koos muna, vaniljepasta ja keefiriga ühtlase

Ise tehtud vahu-vahukommid!

 Mult ikka küsitakse, et millest ma neid vahukomme teen. Vastus on alati sama - seakondist ja suhkruveest. Põhimõtteliselt ei olegi muud, vaid väiksed nipid lisaks. Figuuri- ega tervisesõbralikud need kommid ei ole, aga vahelduse mõttes, miks mitte. Lisaks on need hirmus odavad. Alustuseks olen ma võtnud alati nami-nami retsepti: 300 g suhkrut 1,5 dl vett või naturaalset mahla 20 g želatiini + 1 dl vett paisutamiseks + tuhksuhkur ja soovi korral veidi sidrunhapet veeretamiseks Suhkruks on minul rafineerimata pruun roosuhkur ja želatiinina kasutan selliseid suuremate liivaterade moodi tükikestega 70 grammist pakki. Kõige olulisem osa on selle mahlaga, sest siiamaani on kõige paremad kommid tulnud, kui mahla asemel on hoopis samapalju marjapüreed. Olen teinud mustsõstarde, vaarikate, mustikate ja arooniatega, kõik on suurepärased. Mustsõstarde ja vaarikate seemned lisavad natukene krõpmsu juurde. Erilist tähelepanu on pälvinud ja kohvikommid. Kusjuures kohv ei pea üldse nii hirmus kange