Skip to main content

Siiruviiru marmor*


Koogid sünnivad kahel viisil. Võib olla, et külalised tulevad, aga võib ka olla, et kapis lihtsalt seisab miski ja hakkab juba varsti halvaks minema ja sellest oleks kohe vaja kook teha. Seekord oli see teine versioon. Nimelt toorjuust. Teadsin, et tahan teha toorjuustuga kooki, mida saaks ka edukalt festivalile kaasa võtta. Ega neid ausalt öeldes väga palju ette ei tulnudki.

Tume kiht:
200g tumedat shokolaadi
50g võid
150g pruuni rafineerimata roosuhkrut
2 muna
70g toortatrajahu

Hele kiht:
400g toasooja toorjuustu
70g suhkrut
1 muna
umbes 15g kartulitärklist
mustikaid
Sulatasin või ja shokolaadi veevannil ja lisasin suhkru. Kloppisin munad kahe supilusikatäie veega (sest retseptis oli nii, ma ei tea miks seda vett vaja oli. Enam ei paneks, sest põhi jäi natukene kleepuv) lahti ja segasin shokolaadisegu hulka. Viimasena lisasin jahu ja segasin kõik ühtlaseks. Määrisin lasagne vormi võiga ja katsin ühtlaselt seguga.

Heleda kihi jaoks vahustasin esiti toorjuustu suhkruga ja seejärel lisasin muna ning vahustasin veel natuke. Ühtlase massi saavutanud, lisasin tärklise. Saadud segu määrisin tumeda segu peale ja tõstsin/lõikasin siis natukene kihte segamini. Seda peaks kõvasti julgemalt tegema. Mul jäi lõpuks ikka kaks kihti.
Kõige viimasena pikkisin näpuga koogi sisse mõned mustikad, sest marju peab ju ka ikka olema.
Küpsetasin 180 kraadises ahjus 30 minutit ja lasin seejärel koogil täiesti maha jahtuda, enne kui karpi toppima hakkasin.

Ausalt öeldes sai kook nii rammusalt magus, et esimese festivalipäevaga ei jõudnudki seda ära süüa ja pidime ikkagi kallist ja soolast festivalitoitu kõrvale ostma. Teise päeva (ehk kolmandal päeval pärast küpsetamist) hommikusöögiks sobis imehästi. Ühest päikeselisest festivalitamisepäevast oli muidugi esinduslik välimus natukene kadunud, kuid see ei häirinud kedagi. Marju oleks võinud rohkem panna, kuid harva, kui ma nii ei ütle.

*retsepti algidee võtsin Silja Luide kümne jahu raamatust

Comments

Popular posts from this blog

Erepunane ja pehmeroosa hapukoore-pohlakook

Kui jõuluvana otsustab tuua tordialuse (kas see pole mitte imeline!) ja pohla toormoosi, siis tuleb nad omavahel kokku viia. Mina lisasin võrrandisse veel martsipani (seda mandlisemat), kuid ega see suurt juurde ei andnud. Pigem näevad martsipanitükid lahtilõigatud koogis hoopis pekitükkide moodi välja.
Koogi meisterdamisel oli juba väga usinaks abiks ka minu kolmene - näppis tainast, segas täidist, maitses martsipani.
Põhi on jällegi kõrvitsakoogi oma. Ma usun, et nüüd ma küllastusin sellest ja järgmisel korral tuleb mingi muu.
Vaja läheb: Põhi 100 g võid  4 dl toortatrajahu 2 tl pruuni rafineerimata roosuhkrut veidike soola 1 munakollane 5 sl vett Kardemoni
Täidis
500 g ehk purgitäis pohla toormoosi (minul oli juba suhkur seal sees)
200 g hapukoort
150 g martsipani
1 munavalge
2 muna

Või näppisin koos toortatrajahu, kardemoni, suhkru ja soolaga ilusaks puruks. Seejärel viskasin hulka ühe munakollase ja natukene vett ning sõtkusin käega taignaks. Vett tulebki niipalju lisada, kuniks ta…

Mustikakeeks

Mustikas on üks imelik asi - metsas otse põõsast noppides on tal nii hirmus palju imelist maitset, aga moosi sees või koogis või kuskil mujal... vahepeal ikka natukene maitset viskab, aga see pole üldse see. Ilmselt on asi sääskedes, kes metsas mustikasööjaid söövad.
Selle keeksi juures on kaks peamist asja. Esiti tahtsin ma kaerajahu katsetada. Teiseks panin ma niiii palju mustikaid, et ikka mustikamaitset ka oleks. Olgu, kolmandaks tahtsin teha lihtsalt tavalist mustikakeeksi, aga välja tuli täitsa teistmoodi. Täitsa teistmoodi ja palju parem. Kaerajahust ei ole ma enne midagi teinud. Härra guugl teatas, et jahu seob keskmisest vähem vett ja tainas jääb vedelam. Selge. Igaks juhuks panin seekord toortatrajahuga pooleks, sest see seob jälle natukene rohkem. Tähendab, alguses panin pooleks ja siis viskasin igaks juhuks veel pool detsiliitrit kaerajahu juurde.
Vaja läheb:
2.5 dl kaerajahu 2 dl toortatrajahu 200g sulatatud võid 1.5 dl pruuni rafineerimata roosuhkrut 3 muna 1 tl soodat 1 …

Kreembrülee*

Kuidas ikka halle argipäevaõhtuid värvikamaks muuta - tuleb teha (vähemalt) üks keerulise nimega magustoit - Crème brûlée. Ausalt öeldes ei ole ma restoranides väga aldis brüleekreemi tellija ega ka kõige suurem fänn. Sellegipoolest meeldib mulle proovida asju ise teha. Kui sest muud ei tule, siis saab vähemalt linnukese uue oskuse ette teha. Üllatusmagustoit võeti suure rõõmuga vastu ja kausid söödi täiesti puhtaks. Laps küll sõi ainult suhkru, kuid allesjäänu jagati sõbralikult teiste vahel ära. Suhkruga on nii, et leeklampi meil kodus ei ole. Seepärast sulatasin suhkru pannil ja valasin selle siis kreemidele. Ilmselgelt oleks pidanud sulatama rohkem suhkut, et kogu pind ära katta. Samas tundus supilusikatäis suhkrut juba piisava kogusena. Igatahes jääb pannil tehtud karamell kõvasti paksem ja lusikaga löömiseks tuleb ikka jõudu kasutada. Pruun jäi ta pruuni suhkru pärast ja suhkruniidid tulid valamisest. Vaniljepasta võib asendada -suhkru või vaniljekaunaga. Koguseliselt tegingi ma…