Skip to main content

Mustikakeeks

Mustikas on üks imelik asi - metsas otse põõsast noppides on tal nii hirmus palju imelist maitset, aga moosi sees või koogis või kuskil mujal... vahepeal ikka natukene maitset viskab, aga see pole üldse see. Ilmselt on asi sääskedes, kes metsas mustikasööjaid söövad.

Selle keeksi juures on kaks peamist asja. Esiti tahtsin ma kaerajahu katsetada. Teiseks panin ma niiii palju mustikaid, et ikka mustikamaitset ka oleks. Olgu, kolmandaks tahtsin teha lihtsalt tavalist mustikakeeksi, aga välja tuli täitsa teistmoodi. Täitsa teistmoodi ja palju parem.
Kaerajahust ei ole ma enne midagi teinud. Härra guugl teatas, et jahu seob keskmisest vähem vett ja tainas jääb vedelam. Selge. Igaks juhuks panin seekord toortatrajahuga pooleks, sest see seob jälle natukene rohkem. Tähendab, alguses panin pooleks ja siis viskasin igaks juhuks veel pool detsiliitrit kaerajahu juurde.

Vaja läheb:
2.5 dl kaerajahu
2 dl toortatrajahu
200g sulatatud võid
1.5 dl pruuni rafineerimata roosuhkrut
3 muna
1 tl soodat
1 tl sidrunhapet (või siis korralikult küpsetuspulbrit nende kahe asemel, sest see annab sama välja)
1.5 dl maitsestamata jogurtit (sellist vedelamapoolset)
nups soola
mustikaid

Kõigepealt sulatasin või ja vahustasin seejärel munad suhkruga heledaks vahuks. Kui või sai veidi jahtunuks, segasin need kokku. Teises kausis segasin kuivained omavahel ja segasin siis needki muna-võisegule juurde. Eelviimasena läks jogurt ja kõige lõpuks lisasin mustikaid ja siis veel mustikaid ning segasin kõik hoolega läbi. Taigna kummutasin võiga määritud ümmargusse vormi. 175 kraadises ahjus küpses minu kook umbes 38 minutit, siis tundus väljatõmmatud tikk piisavalt taignavaba.

Kooki lahti lõigates avanes üllatus, et kõik mustikad olid ilusti põhja vajunud ja tuli imeilus kahekihiline kook-keeks. 
Mustikate, kaera, toortatra ja ilmselt soojuse koosmõjul sai kook müstilisel kombel natukene tatramaitseline. Toortatral ju tatramaitset ei ole. Jättes meelde, et mulle tatar ei maitse, siis ei olnud see üldse halb! Jahtunud koogis ma seda maitset enam nii palju ei tundnud, võib-olla olin juba ära harjunud. Keeks igatahes sai kohe selline mitte üldse igapäevane ja sobis laual oleva kohvi ja juustu kõrvale väga mõnusalt. Kõik kiitsid matsuvail suil.

Labels

Labels:

Comments

Post a Comment

Popular posts from this blog

Pirnikook

Pirnid, täitsa päris eestimaised pirnid, meile sattus neid kogu kastitäis. Ma panin neid liiga vähe koogi sisse. Soovitan kogu toorjuustu pirnitükke, või miks mitte püreed, täis toppida. Minu koogile oli kindlasti rohkem pirne vaja, et pirnikoogi nime välja teenida.  Mul oli suur soov teha põhi lilla, arooniatega. Küpsetamata tainas tuli niiiii ilus lilla, aga kuumus segas kõik ära. Natukene lillakat alatooni jäi, aga mitte nii nagu pidi. Õnneks arooniate kasulikkus äkki ikka sisse jäi, niipalju kui kuumus alles jättis. Võib-olla natukesekene on taignas maitsetki tunda.  Nii et pirnide- ja arooniatega koogist sai lihtsalt niisama juustukook.  Vaja läheb : Põhi 80 g arooniapüreed 150g toortatrajahu 30 g pruuni rafineerimata roosuhkrut 60 g võid Täidis 400 g toasooja toorjuustu 1 tl vaniljepastat 30 g pruuni rafineerimata roosuhkrut 2 dl vahukoort 2 muna pirne Põhja jaoks purustasin esmalt külmutatud arooniad ja näppisin sell...
Post a Comment
Read more

Kräsupea*

Esimest korda ma tegin kräsupead kuskil teismelisena, ma arvan. Mu ema ostsis selle jaoks kas liiga paksu või liiga vedela hapukoore (sest üksikasjad ju päris meeles pole) ja sellest ei tulnud midagi välja. Muud ma ei mäletagi, ainult seda, et hapukoor oli täiesti vale ja ma nutsin tükk aega. Rohkem ma polegi seda küpsetanud, kuniks siis nüüd. Vahepeal me oleme pattu teinud ja ostnud Selveri kräsupead, sest see maitseb nii hästi (kuigi sisaldab liiga palju kõike, mida seal olema ei peaks. Ausalt, see koostisosade nimekiri on niiiiii pikk). Otsustasin teha pool kogust. Etteruttavalt võin öelda, et ma ei kujuta ette, kui suur see terve kogus siis on (ilmselgelt kaks kord suurem, ma tean küll). Poolest kogusest tuli ilus koogitäis. Samuti ei viitsinud ma kahte plaati küpsetada ja sellepärast tegin kõik ainult kakaoga (sest kakao on nii hea!) ja otsustasin, et purustan kõik ära ja päris põhjamoodi asja ei tulegi. Muidugi ei mõelnud ma sellele, et siis ma ju tegelikult ei tee lihtsalt...
Post a Comment
Read more

Muffinid sibula, juustu ja toortatrajahuga

Vahelduseks midagi täiesti soolast. Need olid plaanitud lihtsalt päraslõunaseks ampsuks, et jõuaks õhtusöögi ära oodata, kuid kujunesid toitvaks ja koos kausitäie õuntega said nad lõpuks õhtusöögiks. Seekord, kuna juust on ikkagi üsna soolane, ei teinud ma meie pere kõige väiksemale eraldi muffinit. Ilmselt just seetõttu kiitis ta asja heaks ja sõi ühe täiesti üksinda ära. Veidi suurem muidugi sõi ainult juustu. Soolaga ongi siin nii, et mina ei pannud juurde. Küll panin ma täiesti tavalist juustu ja tegelikult oleks võinud natukene soola olla küll. Kui panna aga mingit tugevamat juustu, siis ma usun, et soolaprobleemi ei tule. Kanepi- ja linaseemnejahu ka tegelikult ei pea panema. Lihtsalt jahude kogus kokku võiks enamvähem sama olla. Kanepi- ja linaseemneid ja ka kõrvitsa või ükskõik, mis muid seemneid, võib vabalt ka seemne kujul juurde lisada. Mul juhtusid olema lihtsalt jahud ja ainult päevalilleseemned seemne kujul. Seemneid muidugi soovitan panna, sest natukene krõmps...
Post a Comment
Read more