Skip to main content

Brownie


Kord kingiti mulle sünnipäevaks kookosjahu. Täiesti geniaalne kingitus, sest mulle meeldib küpsetada ja mulle meeldib üldiselt uusi asju katsetada. Kookosjahust ei teadnud ma mitte midagi. Esialgu leidsin internetist mingi retsepti, mida ma proovisin, kuid millest ei tulnud midagi välja. Sinna see jahu esialgu jäigi. Läks aega, kuniks ma natukene jahude iseloomu õppima asusin ja aru sain, et sest pole vaja midagi karta. Niisiis proovin ma seda paigutada igasugustesse erinevatesse küpsetistesse. Seekord siis siia. On neid, kes maitsevad toitu ja saavad kohe aru, mis jahu on kasutatud, aga mitte mina. Nii et minu meelest tuli see lihtsalt päris hea. Ütleks, et lausa jahuvaba. Teine kord ma paneks vähem kookosjahu, näiteks poole võrra. Või jätaks kakao üldse ära, sest lõpptulemus võiks olla mahlasem, kui see, mis mul välja tuli. Maitse poolest jällegi hea.

Vaja läheb:
200g tumedat shokolaadi
200g võid
4 muna
2 dl pruuni suhkrut
umbes 1dl kakaod
100g mandlijahu
100g kookosjahu

Sulatasin shokolaadi ja või koos vesivannil. Samal ajal vahustasin munad koos suhkruga. Kui või-shokolaadisegu oli natukene jahtunud, siis kallasin selle munasegule juurde ning lisasin mandli- ja kookosejahud ning kakao. Segasin kõik kokku, plätserdasin küpsetuspaberiga kaetud lasangevormi ära (ahjuplaadi jaoks oleks vaja kahekordset kogust) ja panin 160 kraadiga 50neks minutiks ahju. Voila. Mu poolest võis süüa ka kuumalt. Kui vähem jahu panna, siis peaks ilmselt jahtumist ootama.

Kuna tuli natukene kuiv, siis lisasin värskelt korjatud mustikaid ja metsmaasikaid ning vahukoort. Väike kohvikõrvane amps, rohkem polegi vaja.


Follow my blog with Bloglovin

Comments

Popular posts from this blog

Kräsupea*

Esimest korda ma tegin kräsupead kuskil teismelisena, ma arvan. Mu ema ostsis selle jaoks kas liiga paksu või liiga vedela hapukoore (sest üksikasjad ju päris meeles pole) ja sellest ei tulnud midagi välja. Muud ma ei mäletagi, ainult seda, et hapukoor oli täiesti vale ja ma nutsin tükk aega. Rohkem ma polegi seda küpsetanud, kuniks siis nüüd. Vahepeal me oleme pattu teinud ja ostnud Selveri kräsupead, sest see maitseb nii hästi (kuigi sisaldab liiga palju kõike, mida seal olema ei peaks. Ausalt, see koostisosade nimekiri on niiiiii pikk). Otsustasin teha pool kogust. Etteruttavalt võin öelda, et ma ei kujuta ette, kui suur see terve kogus siis on (ilmselgelt kaks kord suurem, ma tean küll). Poolest kogusest tuli ilus koogitäis. Samuti ei viitsinud ma kahte plaati küpsetada ja sellepärast tegin kõik ainult kakaoga (sest kakao on nii hea!) ja otsustasin, et purustan kõik ära ja päris põhjamoodi asja ei tulegi. Muidugi ei mõelnud ma sellele, et siis ma ju tegelikult ei tee lihtsalt...

Pirnikook

Pirnid, täitsa päris eestimaised pirnid, meile sattus neid kogu kastitäis. Ma panin neid liiga vähe koogi sisse. Soovitan kogu toorjuustu pirnitükke, või miks mitte püreed, täis toppida. Minu koogile oli kindlasti rohkem pirne vaja, et pirnikoogi nime välja teenida.  Mul oli suur soov teha põhi lilla, arooniatega. Küpsetamata tainas tuli niiiii ilus lilla, aga kuumus segas kõik ära. Natukene lillakat alatooni jäi, aga mitte nii nagu pidi. Õnneks arooniate kasulikkus äkki ikka sisse jäi, niipalju kui kuumus alles jättis. Võib-olla natukesekene on taignas maitsetki tunda.  Nii et pirnide- ja arooniatega koogist sai lihtsalt niisama juustukook.  Vaja läheb : Põhi 80 g arooniapüreed 150g toortatrajahu 30 g pruuni rafineerimata roosuhkrut 60 g võid Täidis 400 g toasooja toorjuustu 1 tl vaniljepastat 30 g pruuni rafineerimata roosuhkrut 2 dl vahukoort 2 muna pirne Põhja jaoks purustasin esmalt külmutatud arooniad ja näppisin sell...

Mustika-pohlakook kamajahupõhjal

Kohupiimakooke kui selliseid on nii palju erinevaid ja ometi on nad kõik üsna samasugused. Kohupiimakoogi isu korral lehitsen ma enamasti kõik oma kokaraamatud läbi ja siis sirvin veel internetti tühja pilguga ja ootan, millal inspiratsioon tekkib. On harvad juhud, kui ma kõigepealt valin koogi ja siis lähen alles poodi. Enamasti ma vaatan, mis kodus on ja sellest midagi ka kokku keeran. Just kokku keeramine on õige väljend, kuna ma võtan küll mõne retsepti aluseks, aga siis muudan seda nii palju, et ega sest suurt järele jää. Vähemalt pooltel kordadel oleks pidanud midagi teistmoodi tegema. Nii ka seekord. Näiteks võiks põhja jaoks panna võid ikka rohkem. Põhi peaks jääma ikka rohkem taigna kui jahu moodi. Minu oma varises täiesti laiali. Olid ajad, kui ma aint selliseid jahupõhjaseid kooke ahjust välja võtsingi. Nüüd olen ikka üsna mitu korda ka õigesti saanud, kuid seekord ebaõnnestus jälle. Ei ole hullu - maitse oli sellegipoolest täitsa mehka. Seekord oli isegi kookosjahu ...